Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kalmistu
Mälestise registri number 12881
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 08.01.1998
Registreeritud 08.01.1998
Mälestise vana number -
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(2)

Seisund: halb

Inspekteerimise kuupäev: 24.10.12

Inspektor: Muinsuskaitseameti Tartu maakonna vaneminspektor, Karin Vimberg

Märksõna(3)

Arheoloogia, Matmispaigad, Kalmistu.

Mälestise tunnus


Inimluude, arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Sisestatud: 24.01.2013.

Mälestise kirjeldus


Kalmistu on maaharimisega lõhutud. Kalmistu suuruseks võib hinnata umbes 30 x 30 m suurust ala, sest nii suurel alal on leida luid, millest paljud on põlenud.

Sisestatud: 12.07.2010.

Mälestise asukoha kirjeldus


Kalmistu asub endise jaotuse järgi Tartumaal, Võnnu kihelkonnas. Kalmistu asub Tammevaldma külas Vainu talust 400 m SOO ja Sõõru talust 250 m SOS, Tamme küla ja Sootaga küla vahelise tee läänepoolsel küljel teest 20-50 m kaugusel. Pärast kalmet hakkab maapind lääne poole langema ja läheb üle Luutsna jõe luhaks. Topograafiliselt ei ole kalme kuidagi muust maapinnast eraldatav.

Sisestatud: 12.07.2010.

Mälestise ajalugu


Muistist on mainitud AI TA 106:12. Samuti rääkis 1993. a Vainu talu vanaperenaine A. Raudojale, et esimese Eesti Vabariigi ajal kündes tuli selle koha pealt luid maa seest välja. Muistise koha tegid kindlaks 20. mail 1995. a Andres Vindi ja Andres Tvauri. Külakalmistult leidsid nad ka leide: kaks klaasist helmest (valge ja sinise) ja mündi. Leiud paiknevad Tartu Ülikooli Arheoloogia kabinetis. Samuti on leitud sõrmus ja kogu kalmistu alalt inimluid, millest osad on põlenud.

Muistise võib leidude põhjal dateerida 13.-18. sajandisse.

Sisestatud: 12.07.2010.

Kaitsevööndi ulatus


25 m laiuses kalme ümber.

Sisestatud: 12.07.2010.

Üldinfo


Varaseimad laibamatustega maahauad Eestis pärinevad noorema kiviaja algusest, ka varasel metalliajal on valdav osa kogukonna surnutest asetatud maa-alustesse haudadesse (sh põletatult). Rauaaja alguses sai valdavaks kivikalmetesse matmine, maahaudadesse matmise komme taastus alles viikingiajal, mil see traditsioon on jälgitav peamiselt Ida-Eestis, hilisrauaajal aga kõikjal üle Eesti. Üldjuhul ei ole maahaudkalmed tänasel maastikul nähtavad, kuna neil puuduvad maapealsed konstruktsioonid ja hauatähised. Külakalmistud, mida hakati rajama juba 11. sajandil ning kuhu matmine kestis üldjuhul kuni 18. sajandini, paiknevad sageli ümbritsevast maastikust kõrgematel küngastel (ja seda eelkõige Lõuna-Eestis).

Sisestatud: 17.03.2015.