Mälestise tunnus

Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Kirjeldus

Asulakoha kultuurkihile on iseloomulik sinakas-must pinnas, mis sisaldab rohkelt põlenud raudkivide purdu, keraamikat, loomaluid ja esemeid.

Asukoha kirjeldus

Asulakoht paikneb Nõo vallas, Aiamaa külas, Ipa ja Korbi talude vahelisel põllul kergelt ida suunas langeval laugjal seljandikul, teest 20-150 m idas.

Ajalugu

Asulakoha avastas 1991. aastal Tartu Ülikooli arheoloogia kabineti töötaja A. Vindi. Muistist arheoloogiliselt uuritud ei ole, kuid pinnalt korjega saadud savinõukildude ja esemete põhjal on asulakoht dateeritud hilisrauaaega ja keskaega.

Kaitsevööndi ulatus

50 m mälestise piirist.

Üldinfo

Asulakohtadeks nimetatakse paiku, kus on kompaktselt säilinud otsesele elutegevusele viitav arheoloogiline kultuurkiht: ehitiste ja kollete jäänused, esemed, toidujäänused jne. Mõni asulakoht on kasutusel olnud lühiajaliselt, teine aastasadu. Kui kiviaja külad ja laagripaigad rajati peamiselt veekogude äärde, siis edaspidi on elukoha valik sõltunud karjakasvatuseks ja põlluharimiseks sobilikest maadest. Varase põlluharimise ajal otsiti üles kergesti haritavad maad, kuid need kurnati kiiresti ära, mistõttu jäid neis paigus asuladki lühiajaliseks. Varasel rauaajal valitud elupaigad on sageli paiknenud juba samal kohal praeguste küladega. Keskmisel rauaajal aga olid asulad sageli linnuste vahetus läheduses. Hilise rauaaja ja keskaja asustuspilt on olnud üsna sarnane. Suur maastiku ümberkorraldus ja paljude, sageli juba muinasajal rajatud külade likvideerimine jääb 18.–19. sajandisse, kui rajati suured mõisapõllud ja krunditi talud.