Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Linnus "Unipiha linnamägi"
Mälestise registri number 12905
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 08.01.1998
Registreeritud 08.01.1998
Mälestise vana number 1638
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(7)

Seisund: hea

Inspekteerimise kuupäev: 19.04.12

Inspektor: Muinsuskaitseameti Tartu maakonna vaneminspektor, Karin Vimberg

Märksõna(3)

Arheoloogia, Kaitserajatised, Linnus.

Mälestise tunnus


1. Arheoloogilse kultuurkihi olemasolu.
2. Maastikuliselt eristatav.

Sisestatud: 03.03.2008.

Mälestise kirjeldus


Linnus paikneb Kagu-Eesti lainja lavamaa ja Otepää kõrgustiku künkliku maastiku siirdealal. Linnusest mõnisada meetrit põhja poole jääb ligikaudu ida-läänesuunaline soine Tatra-Voika ürgorg. Linnus paikneb kirde- edelasuunalise seljaku kõige kõrgemate ja järsemate nõlvadega kirdeotsal.Linnuse pindala on ligikaudu 100 m2. Õuepinna pikkus 49 m, laius 24-25 m, kagunõlva kõrgus 10,6 m, loodenõlva kõrgus 11,3 m ja kirdenõlva kõrgus 14 m, kusjuures 11. ja 8. meetri vahel on astang.Edelapoolse otsavalli sisenõlva kõrgus on 1,4 m. Linnuse nõlvad ja enamus õuepinnast on kaetud metsaga.

Sisestatud: 30.08.2004.

Mälestise asukoha kirjeldus


Linnus asub endise jaotuse järgi Tartumaal, Kambja kihelkonnas. Linnus paikneb Kambja-Nõo tee lõunaküljel Virulase külas.

Sisestatud: 03.03.2008.

Mälestise ajalugu


Arheoloogiliste kaevamiste käigus (1968-1970, Mare Aun) leiti kividest laotud leease ja ühe kersiasahju vare. Linnuse vallis, mis on kuhjatud varasemate puitehitiste rusudele, leiti märke vähemalt kolmest ehitusjärgust. Valli väliskülg oli kuni 1 m paksuselt raudkividega kaetud. Arvatavasti võis valli sees olla puitkonstruktsioone. Linnuse viimasel perioodil on valli kõrgendatud kruusa pealetoomisega. Linnse kirde-, ida-, kagu- ja edelajalamil on muinasaegne asulakoht. Radiosüsiniku ja leiumaterjali järgi otsustades oli linnus kasutusel 3.-4. ja 7.-11. sajandil (Eesti Arhitektuur 4, 1999, lk 91).

Sisestatud: 03.03.2008.

Kaitsevööndi ulatus


50 m mälestise piirist.

Sisestatud: 03.03.2008.

Meedia


Aun, M. 1975. Unipiha linnuse uurimise tulemustes. – Eesti Teaduste Akadeemia Toimetised 4.

Sisestatud: 03.03.2008.

Üldinfo


Asulate kindlustamine sai Eestis alguse pronksiajal. Looduslikult hästi kaitstud kohad ümbritseti hilisemas mõistes väheste kindlustustega, arvatavasti lihtsa püsttaraga. Alles rauaaja algul hakati lisaks rajama madalaid muldvalle. Rauaaja jooksul ehitati avaasulate lähedusse võimsad kaitseehitised – linnused. Enamasti valiti linnuse asukohaks kõrgem mägi, neemik või muu paik, mille looduslikku kaitsevõimet tugevdati: kaevati nõlvad järsemaks, rajati kaitsekraavid, kuhjatud vallidele püstitati puidust kaitserajatised. Kindlaid printsiipe järgides tehti linnuse sissepääsud, kujundati õu (majad, kaev), arvatavasti oli mõeldud ka jäätmemajandusele ning mõnel pool vajalikele kuivendussüsteemidele. Osa linnuseid peetakse kogukonna poolt rajatuteks, teiste puhul aga arvatakse, et neil oli kindel omanik, ülik. Valdav osa linnuseid on Eestis kasutusel olnud esimese aastatuhande teisest poolest kuni muinasaja lõpuni. Mitmed suured linnused rajati aga alles hilise rauaaja lõpul ning olid kindlustena kasutusel muistse vabadusvõitluse ajal ning veidi hiljemgi. Kesk- ja uusajal on linnuseid sageli kasutatud küla kogunemiskohana, jaanipeoplatsiks jne. Nende nimi on rahvasuus alles hoitud. Linnused on meie muinasaja kõige suuremad ja enamasti väga hästi hoitud mälestusmärgid.

Sisestatud: 17.03.2015.