Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kultusekivi
Mälestise registri number 12926
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 08.01.1998
Registreeritud 08.01.1998
Mälestise vana number 1667
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(4)

Seisund: hea

Inspekteerimise kuupäev: 13.05.13

Inspektor: Muinsuskaitseameti Tartu maakonna vaneminspektor, Karin Vimberg

Märksõna(3)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Kultusekivi.

Mälestise tunnus


Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. Tehislike lohkude esinemine kivil.

Sisestatud: 17.05.2011.

Mälestise kirjeldus


Looduslik rändrahn, Suurim pikkus NW-SO on 3,25 meetrit, laius NW 2 meetrit, SO 1,5-1,7 meetrit, kivi kõrgus 1,1-0,5 meetrit.
Kivi pealispind on suures osas murenenud, kivi pinnal on jälgitavad 15 lohku või lohuaset, läbimõõtudega 5-8 sentimeetrit.

Sisestatud: 21.12.2006.

Mälestise asukoha kirjeldus


Kultusekivi asub endise jaotuse järgi Tartumaal, Puhja kihelkonnas.Viina talust u 75 m loodes, Puhja-Vihavu teest u 30 m edelas, Tartu-Viljandi mnt-st 450 m loodes.

Sisestatud: 20.11.2008.

Mälestise ajalugu


Muistis on dateeritud ajavahemikku I aastatuhande II pool kuni II aastatuhat. Kultusekivi on lähemalt kirjeldanud A. Riisberg Puhja kihelkonna kirjelduses 1921. a (käsikiri Ajaloo Instituudis).

Sisestatud: 20.11.2008.

Kaitsevööndi ulatus


Kinnismälestise kaitsevööndi moodustab 50 meetri laiune maa-ala mälestise väliskontuurist või piirist arvates (MukS § 25 lg 3).

Sisestatud: 20.11.2008.

Üldinfo


Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.

Sisestatud: 17.03.2015.