12929 Kultuse- ja ohvrikivi
Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.
Mälestise nimi | Kultuse- ja ohvrikivi |
---|---|
Mälestise registri number | 12929 |
Mälestise tüüp | Kinnismälestis |
Mälestise liik | arheoloogiamälestis, ajalooline looduslik pühapaik |
Arvel | 08.01.1998 |
Registreeritud | 08.01.1998 |
X-koordinaat | 634263.71 |
Y-koordinaat | 6470821.17 |
Mälestise vana number | 1669 |
Ava kaardil |
Määrused ja käskkirjad(3)
Paikvaatlused(4)
Paikvaatluse kuupäev: 13.05.20
Menetleja: Looduslike pühapaikade nõunik, Pikne Kama
|
Märksõna(3)
Arheoloogia, Kultuspaigad, Kultusekivi.
|
Kirjeldused(6)
Mälestise tunnus Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. Tehislike lohkude esinemine kivil. |
Kirjeldus 7,7 meetrise ümbermõõduga rändrahn, kõrgusega maapinnast 1,1-1,6 meetrit. Kivil on kokku loetletud 96 väikesemõõdulist lohku. |
Asukoha kirjeldus Kultusekivi asub endise jaotuse järgi Tartumaal, Puhja kihelkonnas. Lohukivi paikneb Puhja-Vihavu maanteest kirde pool. Maastikuliselt paikneb kultusekivi lainjal tasandikul, avatud maastikul. |
Ajalugu Kultusekivi kuulub I aastatuhande teise poolde eKr ja on riikliku kaitse alla võetud 1964. aastal. |
Kaitsevööndi ulatus Kaitsevöönd. "Kultuurimälestisele kaitsevööndi määramine" kultuuriministri käskkiri 21. juuni 2006 nr 208 (RTL, 04.07.2006, 52, 967). |
Üldinfo Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades. |