Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kalmistu
Mälestise registri number 12934
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 08.01.1998
Registreeritud 08.01.1998
Mälestise vana number 117-k
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(3)

Seisund: hea

Inspekteerimise kuupäev: 07.06.12

Inspektor: Muinsuskaitseameti Tartu maakonna vaneminspektor, Karin Vimberg

Märksõna(3)

Arheoloogia, Matmispaigad, Kalmistu.

Mälestise tunnus


Inimluude ja arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Sisestatud: 09.04.2008.

Mälestise kirjeldus


Kalmistu paikneb Ervu kruusakarjääri idaserval ning sellest idapoole jääval põllul. Tegemist on silmapaistvalt suure kalmistuga, mis on olnud väga pikka aega kasutuses. Kalmistu mõõtmeteks ida-lääne suunas on u 110 m, põhja-lõuna suunas samuti u 110 m. Kalmistu läänepoolne osa on saanud kruusakarjääri laiendamise tõttu kahjustada. Matused paiknevad kalmistul hinnanguliselt u 1 m sügavusel ümbritsevast maapinnast.

Sisestatud: 09.04.2008.

Mälestise asukoha kirjeldus


Tulimäe kruusakarjääri kirdepoolsel kaldal, Rannu-Valguta maanteelt karjääri viiva tee otsalt 150-250 m loode pool.

Sisestatud: 09.04.2008.

Mälestise ajalugu


Rahvatraditsioonis on kalmistu talletunud katkuaegse matusepaigana. Vanasti olevat kalmistu ala kujutanud endast keset lagedat põldu seisvat võsatukka. Vanemate ümberkaudsete inimeste sõnul olevat esmakordselt kalmistu peale põld tehtud alles tsaariaja lõpus e 20. sajandi algul. Kündmise käigus olla korduvalt leitud luid ning mitmesuguseid ehteid, millset osa jõudnud ka muuseumi.
Rahvapärimus räägib, et varem olla kohta tuntud Tulimäe nime all ning mäega soses on räägitud ka kunagisest pühast hiiekohast. Tulimäele olevat vanasti sõdade ajal vaenlase sünnaku puhul tehtud märgutuld, mis paistnud ära Võrtsjärve teisele kaldale.
Rohkem luid hakkas välja tulema seoses mäle rajatud kruusakarjääri rajamisega.
1989.-1990. aastal toimusid Heiki Valgu juhatamisel kruusakarjääri idapoolsele äärele ulatuval kalmistualal päästekaevamised. Kaevamiste käigus uuriti läbi 103 laibamatust, mis saadud leidude põhjal dateeriti 13.-18. sajandisse. Kalme rajamise aeg jääb väheste leidude tõttu ebaselgeks, kuid matusepaik näib olevat kasutusele võetud noorema rauaaja (850-1250) alguspoolel. Ervu muinaskalmistu on sisaldanud nii laiba- kui põletusmatuseid. Viimaste puhul jääb paraku selgusetuks, kas need pärinevad maa-alustest haudadest või täielikult hävinenud kivikalmest (Valk, H. 1991. Aruanne Ervu küla Päeva talu maal asuva külakalmistu päästekaevamistest 1989. ja 1990. aastal).

Sisestatud: 09.04.2008.

Kaitsevööndi ulatus


50 m mälestise piirist.

Sisestatud: 09.04.2008.

Üldinfo


Varaseimad laibamatustega maahauad Eestis pärinevad noorema kiviaja algusest, ka varasel metalliajal on valdav osa kogukonna surnutest asetatud maa-alustesse haudadesse (sh põletatult). Rauaaja alguses sai valdavaks kivikalmetesse matmine, maahaudadesse matmise komme taastus alles viikingiajal, mil see traditsioon on jälgitav peamiselt Ida-Eestis, hilisrauaajal aga kõikjal üle Eesti. Üldjuhul ei ole maahaudkalmed tänasel maastikul nähtavad, kuna neil puuduvad maapealsed konstruktsioonid ja hauatähised. Külakalmistud, mida hakati rajama juba 11. sajandil ning kuhu matmine kestis üldjuhul kuni 18. sajandini, paiknevad sageli ümbritsevast maastikust kõrgematel küngastel (ja seda eelkõige Lõuna-Eestis).

Sisestatud: 17.03.2015.