Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kivikalme "Pärnamägi"
Mälestise registri number 12973
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 08.01.1998
Registreeritud 08.01.1998
Mälestise vana number 1675
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(2)

Seisund: hea

Inspekteerimise kuupäev: 07.06.12

Inspektor: Muinsuskaitseameti Tartu maakonna vaneminspektor, Karin Vimberg

Märksõna(3)

Arheoloogia, Matmispaigad, Kivikalme.

Mälestise tunnus


Inimluude, arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Sisestatud: 17.05.2011.

Mälestise kirjeldus


Kalme asub põldude keskel ja seal kasvavad vanad pärnad, mille tõttu kannabki mälestis Pärnamäe nime. Kalme asub ümmargusel kühmul läbimõõduga 16-17 meetrit ja kõrgusega umbes 80 cm. Mälestise läänepoolne serv lõpeb vastu põldu künniastanguga. Kalmest paistab välja suuremate kivide tükke ja ka kamara all on kompamisel tunda kive. Enamik mälestisel olevatest suurtest lahtistest kividest on põldudelt kalmele veetud, osa neist juba varasemal ajal, kuna nad on sammaldunud. Suurem osa veetud kividest asub siiski kalmest ida pool.

Sisestatud: 09.07.2010.

Mälestise asukoha kirjeldus


Kivikalme asub endise jaotuse järgi Tartumaal, Rannu kihelkonnas. Kalme paikneb avatud maastikul keset põldu.

Sisestatud: 03.02.2013.

Mälestise ajalugu


Rahvatraditsiooni järgi on kalme vana küla matusekoht. Kalmet on kirjeldanud 1923. aastal O. Laid Rannu kihelkonna muinasjäänuste kirjelduses, leide kalmelt ei ole. Mälestis kuulub välise kuju järgi otsustades I aastatuhandesse ja II aastatuhande algusesse.
Kivikalme on riikliku kaitse alla võetud 1964. aastal.

Sisestatud: 09.07.2010.

Kaitsevööndi ulatus


Kinnismälestise kaitsevööndi moodustab 50 meetri laiune maa-ala mälestise väliskontuurist või piirist arvates (MukS § 25 lg 3).

Sisestatud: 02.05.2012.

Üldinfo


Kivikalmete rajamise traditsioon sai Eesti alal alguse pronksiajal ja kestis kuni muinasaja lõpuni, seega üle 2000 aasta. Pae- ja raudkividest rajatud kalmete ehitusstiil ja surnuga ümberkäimise tavad muutusid aegade jooksul märgatavalt. Kalmerajatised olid ümara või nelinurkse põhiplaaniga. Mõned sisaldasid eraldi kividest laotud keskset kirstu, teised jälle mitte ja nende peale oli kantud kõrgem või madalam kivikuhjatis. Surnuid on maetud põletamata ja põletatult, samuti võib olla toimunud ümbermatmisi. Surnutele on erinevatel aegadel kaasa pandud mitmesuguseid asju: hauapanuseid on vahel olnud rohkem, vahel vähem.

Sisestatud: 17.03.2015.