Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Linnus
Mälestise registri number 12974
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 08.01.1998
Registreeritud 08.01.1998
Mälestise vana number 2
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(3)

Seisund: hea

Inspekteerimise kuupäev: 12.10.10

Inspektor: Tartu Linnavalitsus, Romeo Metsallik

Märksõna(3)

Arheoloogia, Kaitserajatised, Linnus.

Mälestise tunnus


Muinaslinnus, sellele asukohale hiljem rajatud piiskopilinnus. Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. Maastikuliselt eristatav.

Sisestatud: 23.01.2015.

Mälestise kirjeldus


Esimese aastatuhande keskpaiku rajatud puidust muinaslinnus, mis on korduvalt hävinenud ja uuesti taastatud. Linnusest on jäänud alles ulatuslik kultuurkiht. Pärast vallutusi 1224 ehitati puidust maalinnuse asemele kivist piiskopilinnus (mainitud 1234). Piiskopilinnus hävitati õhkimise teel 1708.

Sisestatud: 23.01.2015.

Mälestise asukoha kirjeldus


Muinaslinnus asus Toomemäe neemiku SO-osas. Piiskopilinnus ehitati samale kohale.

Sisestatud: 23.01.2015.

Mälestise ajalugu


Linnus on esmamainitud aastal 1030, mil Jaroslav Tark rajas siinse linnuse kohale oma tugipunkti Jurjevi, mis püsis kuni 1061. aastani. 1224. a vallutasid saksa ristirüütlid Tarbatu ja hävitasid linnuse. 1224. a kujundati Tartu piiskopkonna halduskeskuseks. Maalinnuse asemele ehitati kivist piiskopilinnus (esmamainitud 1234. a). Piiskopilinnuse hävitasid õhkimise teel Vene väed aastal 1708.

Sisestatud: 23.01.2015.

Kaitsevööndi ulatus


Kaitsevööndiks on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates (Muinsuskaitseseadus § 25 lg 1).

Sisestatud: 23.01.2015.

Üldinfo


Asulate kindlustamine sai Eestis alguse pronksiajal. Looduslikult hästi kaitstud kohad ümbritseti hilisemas mõistes väheste kindlustustega, arvatavasti lihtsa püsttaraga. Alles rauaaja algul hakati lisaks rajama madalaid muldvalle. Rauaaja jooksul ehitati avaasulate lähedusse võimsad kaitseehitised – linnused. Enamasti valiti linnuse asukohaks kõrgem mägi, neemik või muu paik, mille looduslikku kaitsevõimet tugevdati: kaevati nõlvad järsemaks, rajati kaitsekraavid, kuhjatud vallidele püstitati puidust kaitserajatised. Kindlaid printsiipe järgides tehti linnuse sissepääsud, kujundati õu (majad, kaev), arvatavasti oli mõeldud ka jäätmemajandusele ning mõnel pool vajalikele kuivendussüsteemidele. Osa linnuseid peetakse kogukonna poolt rajatuteks, teiste puhul aga arvatakse, et neil oli kindel omanik, ülik. Valdav osa linnuseid on Eestis kasutusel olnud esimese aastatuhande teisest poolest kuni muinasaja lõpuni. Mitmed suured linnused rajati aga alles hilise rauaaja lõpul ning olid kindlustena kasutusel muistse vabadusvõitluse ajal ning veidi hiljemgi. Kesk- ja uusajal on linnuseid sageli kasutatud küla kogunemiskohana, jaanipeoplatsiks jne. Nende nimi on rahvasuus alles hoitud. Linnused on meie muinasaja kõige suuremad ja enamasti väga hästi hoitud mälestusmärgid.

Sisestatud: 17.03.2015.