Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Ohvrikivi
Mälestise registri number 12997
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 08.01.1998
Registreeritud 08.01.1998
Mälestise vana number 35-k
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(4)

Seisund: hea

Inspekteerimise kuupäev: 22.10.15

Inspektor: Muinsuskaitseameti Tartumaa vaneminspektor, Ingmar Noorlaid

Märksõna(3)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Ohvrikivi.

Mälestise tunnus


Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. Tehislike lohkude esinemine kivil. Kirjalikult fikseeritud pärimus.

Sisestatud: 17.05.2011.

Mälestise kirjeldus


Erandlikult väike ohvrikivi kujutab endast madalat, ümar-kolmnurkja põhiplaaniga, lameda laega raudkivi. Ohvrikivi küljed tõusevad võrdlemisi järsult, vaid edelakülg on veidi laugjam. Ohvrikivi pikkus ida-läänesuunas on 68 cm, laius 55 cm, idaserva kõrgus 25 cm ja ümbermõõt 1,95 m. Nõrgalt idast lääne poole langeva kivilae lääneservalt on 30 cm x 10 cm ala murenemise tõttu kujunenud nagu nürk astang. Mõningaid murenemisjälgi on märgata ka kivi põhjaküljel ja kivilae keskosas. Suur selgete piirjoontega ilmekas lohk paikneb mitte päris kivila keskel, vaid rohkemedelaserva pool. Lohu läbimõõt on 11-11,5 cm, sügavus 3,2 cm. Lohu põhja- ja idaküljed on järsemad, lääne-ja lõunaküljed veidi laugjamad.

Sisestatud: 09.07.2010.

Mälestise asukoha kirjeldus


Muistis asub Tartu maakonnas, Äksi kihelkonnas Vooremaa voorestiku tüüpiliste suurvoorte alal, Saadjärve voore edelaserva ja üle maantee ulatuva madalama ala piiril.

Sisestatud: 09.07.2010.

Mälestise ajalugu


Mälestise avastas A. Lavi 1975. aastal ja see on dateeritud II aastatuhande algusesse. Mälestis esitati riikliku kaitse alla võtmiseks 1975. aastal.

Sisestatud: 09.07.2010.

Üldinfo


Ohvrikivid on rändrahnud, mis olid asustuse lähedal, enamasti heina-, karja- või põllumaal, osa ohvrikive on olnud taluõues või -aias. Mitmed neist asusid pühakohas ehk hiies, ohverdatud on ka püha puu või allika lähistel paiknenud kivile. Enamasti on ohvrikivina kasutusel olnud kivil looduslik nõgu, mõnel puhul on kivi pinnale inimese poolt tehtud suurem ümmargune siledapõhjaline kunstlik lohk. Rahvapärimuse kohaselt usuti, et ohvrikividel on imettegev ravivõime, millele viitab ka selliste kivide nimetus (tohtrikivi, arstikivi, liukivi jne). Samuti seostati kive müstiliste olenditega, kus ohverdaja oli kivi või sellega seostatava olendiga „lepingulistes suhetes” (nt Ukukivi, Tõnisekivi jne). Nendegi täpsem dateerimine pole veel võimalik: me ei tea, kas ohvrikive ka muinasajal pühaks peeti, samas ei ole kividele ohverdamise komme siiani lõplikult kadunud. Need kivid on eesti rahvausundist kõnelevad pärimusmälestised.

Sisestatud: 17.03.2015.