Mälestise tunnus

1) Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.
2) Maastikuliselt eristatav.
3) Kirjalikult fikseeritud rahvapärimuse olemasolu.

Kirjeldus

Linnus asub Soitsjärve kagupoolse otsa juures looduslikul mõhnal, millest linnuse ala tõuseb astanguna kõrgemale. Linnuseõu on ovaalne, pindala u 1500 m2. Linnuse kagu ja loode otsas on vall, mis ulatub kaarjalt ka edela- ja lääneküljele. Kaguvalli kõrgus sisenõlvalt on 1m, loodevallil 2 m. Valli kaevamisel on leitud mitmeid kihistusi ja erinevaid ehitusjärke, mis on dateeritud I aastatuhandesse.

Asukoha kirjeldus

Linnus paikneb Soitsjärve külas, Tartu vallas, Linnamäe talust u 200 m loodes.

Ajalugu

Esmakordselt toimusid linnusel proovikaevamised 1953. aastal Harri Moora juhatamisel. Leiti peamiselt kedral valmistatud keraamikat. Mahukamad kaevamsed toiumusid 1984. aastal Ain Lavi eestvõtmisel, muuhulgas uuriti arheoloogiliselt ka linnuse loodejalamil paiknevat asulakohta. Linnuse valli kaevamisel avastati 5 eriaegset põlengukihti, millest varaseim on ajaarvamise vahetusest. Linnuse intensiivseim kasutusperiood jääb 7.-11. sajandisse, mil linnus oli ilmselt alaliselt asustatud. 11. sajandil linnuse kaitserajatisi tugevdati. Linnusel esineb asustusjälgi kuni 13. sajandi alguseni. 1220. aastal on Henriku Liivimaa kroonikas mainitud Sadegerve küla, kus ristiti 300 inimest (Eesti muinaslinnad. Evald Tõnisson. 2008. 265-266).

Kaitsevööndi ulatus

50 m mälestise väliskontuurist.

Üldinfo

Asulate kindlustamine sai Eestis alguse pronksiajal. Looduslikult hästi kaitstud kohad ümbritseti hilisemas mõistes väheste kindlustustega, arvatavasti lihtsa püsttaraga. Alles rauaaja algul hakati lisaks rajama madalaid muldvalle. Rauaaja jooksul ehitati avaasulate lähedusse võimsad kaitseehitised – linnused. Enamasti valiti linnuse asukohaks kõrgem mägi, neemik või muu paik, mille looduslikku kaitsevõimet tugevdati: kaevati nõlvad järsemaks, rajati kaitsekraavid, kuhjatud vallidele püstitati puidust kaitserajatised. Kindlaid printsiipe järgides tehti linnuse sissepääsud, kujundati õu (majad, kaev), arvatavasti oli mõeldud ka jäätmemajandusele ning mõnel pool vajalikele kuivendussüsteemidele. Osa linnuseid peetakse kogukonna poolt rajatuteks, teiste puhul aga arvatakse, et neil oli kindel omanik, ülik. Valdav osa linnuseid on Eestis kasutusel olnud esimese aastatuhande teisest poolest kuni muinasaja lõpuni. Mitmed suured linnused rajati aga alles hilise rauaaja lõpul ning olid kindlustena kasutusel muistse vabadusvõitluse ajal ning veidi hiljemgi. Kesk- ja uusajal on linnuseid sageli kasutatud küla kogunemiskohana, jaanipeoplatsiks jne. Nende nimi on rahvasuus alles hoitud. Linnused on meie muinasaja kõige suuremad ja enamasti väga hästi hoitud mälestusmärgid.