Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Linnus "Lähte Palalinn"
Mälestise registri number 12999
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 08.01.1998
Registreeritud 08.01.1998
Mälestise vana number 1714
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(8)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 22.10.15

Inspektor: Muinsuskaitseameti Tartumaa vaneminspektor, Ingmar Noorlaid

Märksõna(3)

Arheoloogia, Kaitserajatised, Linnus.

Mälestise tunnus


Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. Maastikuliselt eristatav.

Sisestatud: 17.05.2011.

Mälestise kirjeldus


Uhtorgude vahele rajatud linnus on looduslikult kõige vähem kaitstud küljest tõkestatud kunstliku kraavi ja valliga. Õueala ja nõlvad on kaetud metsa ja võsaga.

Sisestatud: 27.12.2006.

Mälestise ajalugu


2010. aastal toimusid Lähte Palalinnal Muinsuskaitseameti ja TÜ koostöös arheoloogilised kaevamised, mida juhatasid Martti Veldi ja Viire Pajuste. 1953. aastal toimunud proovikaevamiste käigus olid Harri Moora ja Aita Kustin saanud mõned Rõuge tüüpi savinõude killud. 2010. aastal rajati läbi lõunavalli tranšee ning kaevati õuealale paarteist šurfi. Leiumaterjal koosnes peamiselt käsitsi keraamika kildudest, sh Rõuge tüüpi keraamika. Radiosüsinik proovid dateerisid linnuse viikingiaega (Arheoloogilised välitööd Eestis 2010, lk 169-174).

Sisestatud: 16.08.2012.

Meedia


http://et.wikipedia.org/wiki/L%C3%A4hte_Palalinn

Sisestatud: 13.05.2011.

Üldinfo


Asulate kindlustamine sai Eestis alguse pronksiajal. Looduslikult hästi kaitstud kohad ümbritseti hilisemas mõistes väheste kindlustustega, arvatavasti lihtsa püsttaraga. Alles rauaaja algul hakati lisaks rajama madalaid muldvalle. Rauaaja jooksul ehitati avaasulate lähedusse võimsad kaitseehitised – linnused. Enamasti valiti linnuse asukohaks kõrgem mägi, neemik või muu paik, mille looduslikku kaitsevõimet tugevdati: kaevati nõlvad järsemaks, rajati kaitsekraavid, kuhjatud vallidele püstitati puidust kaitserajatised. Kindlaid printsiipe järgides tehti linnuse sissepääsud, kujundati õu (majad, kaev), arvatavasti oli mõeldud ka jäätmemajandusele ning mõnel pool vajalikele kuivendussüsteemidele. Osa linnuseid peetakse kogukonna poolt rajatuteks, teiste puhul aga arvatakse, et neil oli kindel omanik, ülik. Valdav osa linnuseid on Eestis kasutusel olnud esimese aastatuhande teisest poolest kuni muinasaja lõpuni. Mitmed suured linnused rajati aga alles hilise rauaaja lõpul ning olid kindlustena kasutusel muistse vabadusvõitluse ajal ning veidi hiljemgi. Kesk- ja uusajal on linnuseid sageli kasutatud küla kogunemiskohana, jaanipeoplatsiks jne. Nende nimi on rahvasuus alles hoitud. Linnused on meie muinasaja kõige suuremad ja enamasti väga hästi hoitud mälestusmärgid.

Sisestatud: 17.03.2015.