Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kalmistu
Mälestise registri number 13028
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 08.01.1998
Registreeritud 08.01.1998
Mälestise vana number 1704
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(3)

Seisund: halb

Inspekteerimise kuupäev: 24.10.12

Inspektor: Muinsuskaitseameti Tartu maakonna vaneminspektor, Karin Vimberg

Märksõna(3)

Arheoloogia, Matmispaigad, Kalmistu.

Mälestise tunnus


Inimluude, arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Sisestatud: 17.05.2011.

Mälestise kirjeldus


Kalmistuks on kruusane veidi kõrgemale ulatuv küngas, mille servad on kruusavõtmisega Kastresse viiva tee ehitamiseks lõhutud. Selle tõttu on künka servad ebamäärase kujuga, ümberringi sügavad kraavitaolised süvendid. Eriti järsult on maha kaevatud põhjaserv. Allesjäänud künka mõõtmed lääne-ida suunas on 18 m, põhja-lõuna suunas 17 m, kõrgus eemalasuvast põllupinnast umbes 2 m.

Sisestatud: 08.07.2010.

Mälestise asukoha kirjeldus


Kalmistu asub Tartu maakonnas endise jaotuse järgi Võnnu kihelkonnas Ahunapalu külas Tasa talude läheduses. Kalmistu on põhjapoolsest Tasa talust umbes 300 m lääne pool. Talust mööduvast teest on kalmistu 20 m põhja pool. Kalmistu asub Emajõe suudme laialdasel soisel madalikul ja muistise ning talu hoonete vahel on põld, kalmistust põhja ja üle tee ida pool on aga vesine soo.

Sisestatud: 08.07.2010.

Mälestise ajalugu


Kalmistu kuulub arvatavasti 15.-18. sajandisse, aga on võimalik, et see sisaldab ka varasemaid matuseid. Kalmistut on kirjeldanud A. Karu Võnnu kihelkonna muinasjäänuste kirjelduses, kuhu on lisatud märge, et kalmest on leitud luid. Kalme kõrvalt põllult on leitud kündes palju vanu vasest rahasid. Ajaloo Instituudi kogudes on ristikujuline ripats, mis on leitud Tasa talu maalt, kuid pole teada, kas see pärineb kalmest.

Sisestatud: 08.07.2010.

Üldinfo


Varaseimad laibamatustega maahauad Eestis pärinevad noorema kiviaja algusest, ka varasel metalliajal on valdav osa kogukonna surnutest asetatud maa-alustesse haudadesse (sh põletatult). Rauaaja alguses sai valdavaks kivikalmetesse matmine, maahaudadesse matmise komme taastus alles viikingiajal, mil see traditsioon on jälgitav peamiselt Ida-Eestis, hilisrauaajal aga kõikjal üle Eesti. Üldjuhul ei ole maahaudkalmed tänasel maastikul nähtavad, kuna neil puuduvad maapealsed konstruktsioonid ja hauatähised. Külakalmistud, mida hakati rajama juba 11. sajandil ning kuhu matmine kestis üldjuhul kuni 18. sajandini, paiknevad sageli ümbritsevast maastikust kõrgematel küngastel (ja seda eelkõige Lõuna-Eestis).

Sisestatud: 17.03.2015.