Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Linnus
Mälestise registri number 13044
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 08.01.1998
Registreeritud 08.01.1998
Mälestise vana number 1698
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(7)

Seisund: hea

Inspekteerimise kuupäev: 25.02.17

Inspektor: Muinsuskaitseameti Tartumaa vaneminspektor, Anu Lillak

Märksõna(3)

Arheoloogia, Kaitserajatised, Linnus.

Mälestise tunnus


Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. Maastikuliselt eristatav.

Sisestatud: 17.05.2011.

Mälestise kirjeldus


Linnusel on ühtlaselt järsud nõlvad, mida tõenäoliselt on siit-sealt kunstlikult järsustatud. Linnuseõu on põhja pool jätkuvast seljakust eraldatud valliga, mille kõrgus sisenõlvalt on ligikaudu 2,5 m, välisnõlvalt 4 m. Valli välisjalamil on ligikaudu 1 m sügavune kraavnõgu. Lõuna suunas lõpeb linnuseala kitseneva neemikuna. Õue pikkus põhja-lõuna suunas on ligi 70 m, laius 25-30 m. Linnusest lääne poole jääb madal nõgu ojaga; linnus asetseb Ahja jõe ja selle oja vahel (E. Tõnisson. Eesti muinaslinnad. 2008 lk 303).

Sisestatud: 13.02.2013.

Mälestise asukoha kirjeldus


Linnus asub endise jaotuse järgi Tartumaal, Võnnu kihelkonnas. Linnus paikneb pikema põhja-lõuna suunalise seljaku 5-6 m kõrgusel lõunapoolsel otsal Ahja jõe läänekaldal Lääniste-Vanamõisa kõrvalmaanteest ida pool.

Sisestatud: 13.02.2013.

Mälestise ajalugu


Mälestise on dateeritud II aastatuhane algusesse. Linnust on maininud A. Karu Võnnu kihlkonna kirjelduses 1921. a (käsikiri Ajaloo Instituudis). Linnuseõu on kasutusel olnud vene õigeusu kalmistuna, mistõttu muistne võimalk kultuurkiht on segatud (E. Tõnisson. Eesti muinalinnad. 2008 lk 303-304).

Sisestatud: 13.02.2013.

Meedia


http://et.wikipedia.org/wiki/L%C3%A4%C3%A4niste_linnam%C3%A4gi

Sisestatud: 13.05.2011.

Üldinfo


Asulate kindlustamine sai Eestis alguse pronksiajal. Looduslikult hästi kaitstud kohad ümbritseti hilisemas mõistes väheste kindlustustega, arvatavasti lihtsa püsttaraga. Alles rauaaja algul hakati lisaks rajama madalaid muldvalle. Rauaaja jooksul ehitati avaasulate lähedusse võimsad kaitseehitised – linnused. Enamasti valiti linnuse asukohaks kõrgem mägi, neemik või muu paik, mille looduslikku kaitsevõimet tugevdati: kaevati nõlvad järsemaks, rajati kaitsekraavid, kuhjatud vallidele püstitati puidust kaitserajatised. Kindlaid printsiipe järgides tehti linnuse sissepääsud, kujundati õu (majad, kaev), arvatavasti oli mõeldud ka jäätmemajandusele ning mõnel pool vajalikele kuivendussüsteemidele. Osa linnuseid peetakse kogukonna poolt rajatuteks, teiste puhul aga arvatakse, et neil oli kindel omanik, ülik. Valdav osa linnuseid on Eestis kasutusel olnud esimese aastatuhande teisest poolest kuni muinasaja lõpuni. Mitmed suured linnused rajati aga alles hilise rauaaja lõpul ning olid kindlustena kasutusel muistse vabadusvõitluse ajal ning veidi hiljemgi. Kesk- ja uusajal on linnuseid sageli kasutatud küla kogunemiskohana, jaanipeoplatsiks jne. Nende nimi on rahvasuus alles hoitud. Linnused on meie muinasaja kõige suuremad ja enamasti väga hästi hoitud mälestusmärgid.

Sisestatud: 16.03.2015.