Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kalmistu "Pähnimägi"
Mälestise registri number 13048
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 08.01.1998
Registreeritud 08.01.1998
Mälestise vana number 116-k
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(3)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 19.04.12

Inspektor: Muinsuskaitseameti Tartu maakonna vaneminspektor, Karin Vimberg

Märksõna(3)

Arheoloogia, Matmispaigad, Kalmistu.

Mälestise tunnus


Arheoloogilise kultuurkihi ja inimluude olemasolu.

Sisestatud: 04.11.2008.

Mälestise kirjeldus


Kalmistu paikineb küntud põllul ning maastikuliselt ei ole kalme täpseid piire võimalik eristada, kuna puuduvad nähtavad kalmekonstruktsioonid. Kalme tuumikala peaks paiknema põllu kõrgeimal nukil.

Sisestatud: 08.01.2009.

Mälestise asukoha kirjeldus


Kalmistu asub Ülenurme vallas, Külitse külas, vana Tartu-Riia mnt lõuna-küljel, Mäeveere talust u 100-200 m kagus, ida-lääne suunas u 100 m ja põhja-lõuna suunas ligi 200 m ulatuses.

Sisestatud: 14.10.2008.

Mälestise ajalugu


Kalmistut arheoloogiliselt kaevatud ei ole, kuid kalmealalt saadud leidude põhjal on muistis dateeritud 11.-17. sajandisse. Kalmistult on leitud savinõukilde, põlenud luid, münte, ehete katkeid, naelu ning raudesemeid.

Sisestatud: 08.01.2009.

Kaitsevööndi ulatus


50 m mälestise piirist.

Sisestatud: 04.11.2008.

Üldinfo


Varaseimad laibamatustega maahauad Eestis pärinevad noorema kiviaja algusest, ka varasel metalliajal on valdav osa kogukonna surnutest asetatud maa-alustesse haudadesse (sh põletatult). Rauaaja alguses sai valdavaks kivikalmetesse matmine, maahaudadesse matmise komme taastus alles viikingiajal, mil see traditsioon on jälgitav peamiselt Ida-Eestis, hilisrauaajal aga kõikjal üle Eesti. Üldjuhul ei ole maahaudkalmed tänasel maastikul nähtavad, kuna neil puuduvad maapealsed konstruktsioonid ja hauatähised. Külakalmistud, mida hakati rajama juba 11. sajandil ning kuhu matmine kestis üldjuhul kuni 18. sajandini, paiknevad sageli ümbritsevast maastikust kõrgematel küngastel (ja seda eelkõige Lõuna-Eestis).

Sisestatud: 16.03.2015.