13048 Kalmistu "Pähnimägi"
Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.
| Mälestise nimi | Kalmistu "Pähnimägi" |
|---|---|
| Mälestise registri number | 13048 |
| Registreeritud | Kinnismälestis |
| Arvel | 08.01.1998 |
| Registreeritud | 08.01.1998 |
| Mälestise vana number | 116-k |
|---|---|
| Liigitus | arheoloogiamälestis |
Määrused ja käskkirjad(1)
Inspekteerimised(3)
Inspekteerimise kuupäev: 19.04.12
Inspektor: Muinsuskaitseameti Tartu maakonna vaneminspektor, Karin Vimberg
|
Märksõna(3)
|
Arheoloogia, Matmispaigad, Kalmistu.
|
Kirjeldused(6)
|
Mälestise tunnus Arheoloogilise kultuurkihi ja inimluude olemasolu. |
|
Mälestise kirjeldus Kalmistu paikineb küntud põllul ning maastikuliselt ei ole kalme täpseid piire võimalik eristada, kuna puuduvad nähtavad kalmekonstruktsioonid. Kalme tuumikala peaks paiknema põllu kõrgeimal nukil. |
|
Mälestise asukoha kirjeldus Kalmistu asub Ülenurme vallas, Külitse külas, vana Tartu-Riia mnt lõuna-küljel, Mäeveere talust u 100-200 m kagus, ida-lääne suunas u 100 m ja põhja-lõuna suunas ligi 200 m ulatuses. |
|
Mälestise ajalugu Kalmistut arheoloogiliselt kaevatud ei ole, kuid kalmealalt saadud leidude põhjal on muistis dateeritud 11.-17. sajandisse. Kalmistult on leitud savinõukilde, põlenud luid, münte, ehete katkeid, naelu ning raudesemeid. |
|
Kaitsevööndi ulatus 50 m mälestise piirist. |
|
Üldinfo Varaseimad laibamatustega maahauad Eestis pärinevad noorema kiviaja algusest, ka varasel metalliajal on valdav osa kogukonna surnutest asetatud maa-alustesse haudadesse (sh põletatult). Rauaaja alguses sai valdavaks kivikalmetesse matmine, maahaudadesse matmise komme taastus alles viikingiajal, mil see traditsioon on jälgitav peamiselt Ida-Eestis, hilisrauaajal aga kõikjal üle Eesti. Üldjuhul ei ole maahaudkalmed tänasel maastikul nähtavad, kuna neil puuduvad maapealsed konstruktsioonid ja hauatähised. Külakalmistud, mida hakati rajama juba 11. sajandil ning kuhu matmine kestis üldjuhul kuni 18. sajandini, paiknevad sageli ümbritsevast maastikust kõrgematel küngastel (ja seda eelkõige Lõuna-Eestis). |