13051 Asulakoht
Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.
| Mälestise nimi | Asulakoht |
|---|---|
| Mälestise registri number | 13051 |
| Registreeritud | Kinnismälestis |
| Arvel | 08.01.1998 |
| Registreeritud | 08.01.1998 |
| Mälestise vana number | - |
|---|---|
| Liigitus | arheoloogiamälestis |
Määrused ja käskkirjad(2)
Inspekteerimised(6)
Inspekteerimise kuupäev: 30.11.18
Inspektor: Arheoloogianõunik, Anu Lillak
|
Märksõna(3)
|
Arheoloogia, Elupaigad, Asulakoht.
|
Kirjeldused(7)
|
Mälestise tunnus Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. |
|
Mälestise kirjeldus Muust maastikust eristab asulakohta sinkjastume pinnas, kus esineb kultuurkiht, mida iseloomustavad keraamikakillud, esemekatked, tules murenenud kivid ning loomaluud. |
|
Mälestise asukoha kirjeldus Uhti rdt-jaamast 150 m lõuna pool, Tartu-Põlva mnt ja rdt vahelisel põllul u 50 x 70 m mõõtmetega alal. |
|
Mälestise ajalugu Asulakohalt saadud leidude põhjal on mälestise kasutusaeg dateeritud I aastatuhande viimasesse veerandisse. |
|
Kaitsevööndi ulatus 50 m mälestise piirist. |
|
Aruanded Vindi, A. 1994. Inspektsioonist Uhtisse (Nõo khk) 04.05.1994. a. |
|
Üldinfo Asulakohtadeks nimetatakse paiku, kus on kompaktselt säilinud otsesele elutegevusele viitav arheoloogiline kultuurkiht: ehitiste ja kollete jäänused, esemed, toidujäänused jne. Mõni asulakoht on kasutusel olnud lühiajaliselt, teine aastasadu. Kui kiviaja külad ja laagripaigad rajati peamiselt veekogude äärde, siis edaspidi on elukoha valik sõltunud karjakasvatuseks ja põlluharimiseks sobilikest maadest. Varase põlluharimise ajal otsiti üles kergesti haritavad maad, kuid need kurnati kiiresti ära, mistõttu jäid neis paigus asuladki lühiajaliseks. Varasel rauaajal valitud elupaigad on sageli paiknenud juba samal kohal praeguste küladega. Keskmisel rauaajal aga olid asulad sageli linnuste vahetus läheduses. Hilise rauaaja ja keskaja asustuspilt on olnud üsna sarnane. Suur maastiku ümberkorraldus ja paljude, sageli juba muinasajal rajatud külade likvideerimine jääb 18.–19. sajandisse, kui rajati suured mõisapõllud ja krunditi talud. |