Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Ohvrikivi "Orjakivi"
Mälestise registri number 13055
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 09.01.1998
Registreeritud 09.01.1998
Mälestise vana number 1729
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(2)

Seisund: hea

Inspekteerimise kuupäev: 28.11.13

Inspektor: Ingmar Noorlaid

Märksõna(3)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Ohvrikivi.

Mälestise tunnus


1) Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.
2) Maastikuliselt eristatav.
3) Kirjalikult fikseeritud pärimus.

Sisestatud: 28.12.2008.

Mälestise kirjeldus


„Orjakivi“ on madal, maapinnast kuni 38 cm kõrgem graniitsest kivimist rändkivi. Kivi suurim pikkus on 123 cm, laius teistpidi 102 cm. Kivi pealispinnas on kaks suurt tõenäoliselt loodusliku tekkega lohku. Läänepoolse lohu pikkus on umbes 45 cm, laisu teistpidi umbes 30 cm. Teise lohu mõõtmed on vastavalt 48 ja 32 cm. Kivist on lahti tulnud või lõhutud 50 cm pikkune ja kuni 25 cm lai tükk, mis lebab kivi edelaküljel (Mälestise kirjeldus on koostatud mälestise passi põhjal).

Sisestatud: 28.12.2008.

Mälestise asukoha kirjeldus


Ohvrikivi asub endise jaotuse järgi Helme kihelkonnas. „Orjakivi“ paikneb Helme jõe kõrgel kaldal, umbes 50 m lõunapool jõest, Helme kalmistu põhjaservast 60 m põhja pool. Kivi juurde pääseb Helme kalmistu loodenurga juurest kirde poole suunduvat teerada pidi. Helme kalmistu loodenurgast on kivi 180 m kirde pool.

Sisestatud: 05.12.2011.

Mälestise ajalugu


Muistise võib dateerida ajaloolisse aega. Jaan Jungi andmetel kutsutavat seda kivi nii „iste kiviks“, kui „orja kiviks“. Jung refereerib rahvajuttu mille kohaselt olevat istejäljed kivisse jätnud piinajaid põgenev ori (Muinasaja teadus Eestlaste maal II, Jung 1898, lk 153-154). Kivile ohverdamisest on ainult üks teade. M. J. Eeiseni andmetel olevat lapsed kunagi viinud kivile marju ohvriks. Helme Orjakivi on andnud J. Tammele ainet ballaadi „Orjakivi“ kirjutamiseks, ning ka Juhan Liivi „Varjus“ on kivi leidnud mainimist. Helme „Orjakivi“ oli muinsuskaitse all juba 1930. aastatel.

Sisestatud: 05.12.2011.

Üldinfo


Ohvrikivid on rändrahnud, mis olid asustuse lähedal, enamasti heina-, karja- või põllumaal, osa ohvrikive on olnud taluõues või -aias. Mitmed neist asusid pühakohas ehk hiies, ohverdatud on ka püha puu või allika lähistel paiknenud kivile. Enamasti on ohvrikivina kasutusel olnud kivil looduslik nõgu, mõnel puhul on kivi pinnale inimese poolt tehtud suurem ümmargune siledapõhjaline kunstlik lohk. Rahvapärimuse kohaselt usuti, et ohvrikividel on imettegev ravivõime, millele viitab ka selliste kivide nimetus (tohtrikivi, arstikivi, liukivi jne). Samuti seostati kive müstiliste olenditega, kus ohverdaja oli kivi või sellega seostatava olendiga „lepingulistes suhetes” (nt Ukukivi, Tõnisekivi jne). Nendegi täpsem dateerimine pole veel võimalik: me ei tea, kas ohvrikive ka muinasajal pühaks peeti, samas ei ole kividele ohverdamise komme siiani lõplikult kadunud. Need kivid on eesti rahvausundist kõnelevad pärimusmälestised.

Sisestatud: 12.03.2015.