Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Pelgupaik "Helme koopad"
Mälestise registri number 13056
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 09.01.1998
Registreeritud 09.01.1998
Mälestise vana number 2150
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(3)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 11.09.18

Inspektor: Valgamaa vaneminspektor, Margis Sein

Märksõna(3)

Arheoloogia, Kaitserajatised, Pelgupaik.

Mälestise tunnus


1) Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.
2) Maastikuliselt eristatav.
3) Kirjalikult fikseeritud pärimus.

Sisestatud: 28.12.2008.

Mälestise kirjeldus


Suur koopaava asub mäe järsul idaveerul. Mainitud koopaava kaudu pääseb kahte saali.
Esimene saal kujutab võlvja laega ruumi läbimõõduga 3,5-6 m ja kõrgusega kuni 4 m. Esimese saali tagaosas, sissepääsu vastas on madal ava, mis viib teise saali. Sissepääsu poolt vaadates parempoolses seinas leidub mitu sügavat soppi, vasakpoolses aga tellistest müür. Selle taga on olnud suur saal, mille lagi on sisse langenud. Maapinnal on selle kohal näha kuni 4 m sügavust ja 10 m laiust langatuslehtrit. Hävinud saalist viis edasi kitsas maa-alune käik, mille ulatuse kohta andmed puuduvad (Heinsalu 1987, 114).
Teine säilinud koopasaal on peaaegu ümmargune ruum, läbimõõduga 5,5 m. Saali tagaseinast läheb edasi kohe alguses kaheks jaguneva maa-aluse käigu suu. Vasakpoolne haru on suudme osas kinni varisenud. Selle kohal näeme maapinnal 3-4 m laiust langatuslehtrit. Parempoolne haru on käpuli läbitav umbes 20 m ulatuses. Käigu kõrgus on veidi üle 1 m. Umbes selle käigu keskosas on olnud vasakule suunduv kõrvalharu, mis on aga kinni varisenud. Ka selle varingu kohal on esineb mäe peal langatuslehter laiusega kuni 4 m ja sügavusega 2,5 m.
Kirjeldatud 20 m pikk käik lõpeb kinnivarisenud lõiguga. Veel 1950. a oli see käik viinud välja suurde langatuslehtrisse, mis oli tekkinud kõige suurema maa-aluse saali, nn. Vanakurja vatsa sisselangeist. See lehter on ligi 10 m lai ja 4 m sügav; nõlvades paljandub liivakivi ja sees kasvavad juba suured puud.
Vanakurja vats on ilmselt olnud Helme koobastiku suurim koobas. Vanakurja vatsa olevat vanasti suubunud 8 käiku. Üks, mis viis sinna otse oru nõlvalt, oli 5-6 m pikk ja kuni 1,5 m lai tunnel kõrgusega ligi 1,5 m. Seda võis veel näha 1966. a, kuid koopapoolne ots oli juba siis kinni (Heinsalu 1987, 116). Samal ajal suubus Vanakurja vatsa veel 4 madalat käiku, mille avad olid langatuslehtris näha. 1980. aastatel oli näha veel ainult üks ava, kuhu inimene enam sisse ei mahtunud 1960. aastatel oli seda käiku pidi käpuli minnes võimalik jõuda Koopamäe loodenõlvale. Käigu pikkus oli ligikaudu 40 m. Nüüdseks on need kinni varisenud ja kinni kasvanud.
Geoloog Ülo Heinsalu andmetel on Helme koopas olnud vähemalt 200 m käike ja 6 saali (Heinsalu 1987, 116). Ühe suurematest saalidest, nn Moosese kirik olevat olnud pime ja selle asukoht on teadmata. Geoloog Ülo Heinsalu on olnud seisukohal, et koobastik on inimeste kaevatud, mitte vee uuristatud (Heinsalu 1987, 116). Koobastik on ka looduskaitse all (Mälestise kirjeldus on koostatud mälestise passi põhjal).

Sisestatud: 19.12.2011.

Mälestise asukoha kirjeldus


Muistis asub endise jaotuse järgi Helme kihelkonnas. Koopad paiknevad Helme ordulinnuse varemetest põhja pool kitsa põhja-lõuna-suunalise seljandiku sees, millele lossi vallikraav jagab kaheks osaks. Seljandiku põhjapoolset osa kutsutaksegi Koopamäeks.

Sisestatud: 28.12.2008.

Mälestise ajalugu


Muistise dateeringuks võib laias laastus määratleda II at pKr. Koobastiku kohta on kogutud hulgaliselt rahvapärimust. On räägitud, et Helme koobastest olevat vanasti läinud maa-alune käik Pokardisse, Helme kirikusse või isegi Viljandisse (Ü. Heinsalu, Eesti NSV koopad. 1987, lk 116). Moosese kirikus olevat mungad vanasti jutlust pidanud (Heinsalu 1987, 117). Koobastikku kutsutakse ka Helme Põrguks (KTM, 604). Muistist mainitakse ka baltisaksa kirjanduses juba alates vähemalt Hupelist (1774). Kasutuselolevate andmete abil ei ole võimalik koobastiku rajamist ja kasutamist täpselt dateerida. Enamus autoreid, on olnud arvamusel, et tegemist on muinasajal kaevatud pelgukoobastega. Võib-olla seostuvad koopad ka hilisema Helme ordulinnuse kohal olnud hüpoteetilise muinaslinnusega. Ülo Heinsalu on oletanud, et koopaavasid ja osa saale on 18. sajandil, mil siin oli Helme mõisa park, suuremaks kaevatud.

Sisestatud: 19.12.2011.

Üldinfo


Ajutiselt, sageli ohu korral, on inimesed kasutanud elamiseks pelgupaiku, kuhu üldiselt pole kaitserajatisi tehtud. Pelgupaigad olid looduslikult hästi varjatud, enamasti soo- ja rabasaared. Rahvasuus on neile antud mitmesuguseid nimesid (Kukelinn, Luusaar, Lõimemägi jne). Pelgupaiku pole arheoloogiliselt jõutud veel kuigi palju uurida. Seoses väga episoodilise kasutusega on sellistele mälestistele iseloomulik väga nõrk kultuurkiht ja esemeleidude vähesus, mistõttu nende ajaline määratlemine on raske.

Sisestatud: 12.03.2015.