Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kalmistu "Lüllemägi","Lillemägi"
Mälestise registri number 13060
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 09.01.1998
Registreeritud 09.01.1998
Mälestise vana number 1724
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(4)

Seisund: hea

Inspekteerimise kuupäev: 09.06.16

Inspektor: Muinsuskaitseameti Tartumaa vaneminspektor, Ingmar Noorlaid

Märksõna(3)

Arheoloogia, Matmispaigad, Kalmistu.

Mälestise tunnus


Inimluude, arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Sisestatud: 25.02.2011.

Mälestise ajalugu


Kihelkonna kirjeldus A. Suik 1924.
Asukoht - Koorküla vallas Siimu talu maal Õhne jõest umbes 250 m lääne poole küngas soos nimega Lüllemägi.
Kirjeldus - Umbes vakamaa suurune küngas soos, kus leidub rohkesti raua tagi, söe prügi ja konte. Koorküla õpetaja hr Rüüti oletusel muistne hukkamise koht, mida osutab sõna „lülle“.
J. Jung „Muinasaja teadus II“, lk 143.
Kalme Koorküla, Keisre küla Laksi ja Siimu talu krundi sees. See on üks kaunis kõrge mäekink, mis soodest ja mäda niitudest ümber piiratud ja keda Lülle mäeks kutsutakse, umbes 1,5 vakamaad suur. On väga ilusas kohas Ahne jõe kaldal. Selle mäe peal olevat mõni harva suur kivi. Et sealt nüüd kruusa veetakse, tulevat sealt inimeste luud välja ja paarikümne aasta eest koguni terveid inimeste luukeresid. Ka sealt mäe ligidalt mäda maa seest olla inimeste pea kuid leitud, aga mitte maa pealt vaid 4-10 jala sügavuselt. Ka räägitakse. Et selle mäe peal sagedaste rahaaugu tulesid olla nähtud. Sealt olla ka õieti suuri vaskrahasid leitud ja üks tiku toosi sarnane ja suurune kuld toos imelikkude kirjadega ja üks hani muna suurune pronksist kuul, kellel auk keskel läbi olnud. Kuhu need asjad jäänud ei ole teada.

J.Jung „Muinasaja teadus II“, lk 150-151.
Rauategemise ehk sulatamise koht. See koht on Koorkülas, eespool räägitud Lülle mäe peal. Seal ei ole küll mingit märki ega aset, kus mõni asutus, sulatamise ahi või koht võis olla olnud. Ometi on seal muru pealmise korra all kuni 1 jala sügavuseni kõik maapind mõne 2-3 sülla Laiusel sulanud raua tükka, raua tagi ja nagu kergeid vahu tükka täis. See on näha, et seal punasest mullast või savist rauda välja on sulatatud, mida soorauaks (Mooreisen) kutsutakse. Sealt tuleb suuri tükkaa välja, mis alles pool punane muld ja pool sulanud raud on. Missuguse nõu või nõudega seda on sulatatud, on arusaamatu. Taotava raua tagi see mitte ei ole vaid mullaga segane sulanud raud. Vist on esimesel rauaajal seal rauda sulatatud, kui alles valatud rauast asju tehti. See mägi seisab kahest küljest soo sees, kust seda punast mulda on võetud. See koht ei ole kellegi talu maja ligidal, et seal võis mõni hiljem aja sepikoda olla olnud. Vanemal ajal olla rahva jutu järgi seal raha augu tulesid nähtud, kus vana-pagan ise raha olla teinud.

Sisestatud: 20.02.2013.

Üldinfo


Varaseimad laibamatustega maahauad Eestis pärinevad noorema kiviaja algusest, ka varasel metalliajal on valdav osa kogukonna surnutest asetatud maa-alustesse haudadesse (sh põletatult). Rauaaja alguses sai valdavaks kivikalmetesse matmine, maahaudadesse matmise komme taastus alles viikingiajal, mil see traditsioon on jälgitav peamiselt Ida-Eestis, hilisrauaajal aga kõikjal üle Eesti. Üldjuhul ei ole maahaudkalmed tänasel maastikul nähtavad, kuna neil puuduvad maapealsed konstruktsioonid ja hauatähised. Külakalmistud, mida hakati rajama juba 11. sajandil ning kuhu matmine kestis üldjuhul kuni 18. sajandini, paiknevad sageli ümbritsevast maastikust kõrgematel küngastel (ja seda eelkõige Lõuna-Eestis).

Sisestatud: 12.03.2015.