Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Pelgupaik "Kullamägi"
Mälestise registri number 13061
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 09.01.1998
Registreeritud 09.01.1998
Mälestise vana number 1726
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(3)

Seisund: hea

Inspekteerimise kuupäev: 09.06.16

Inspektor: Muinsuskaitseameti Tartumaa vaneminspektor, Ingmar Noorlaid

Märksõna(3)

Arheoloogia, Kaitserajatised, Pelgupaik.

Mälestise tunnus


Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. Maastikuliselt eristatav. Kirjalikult fikseeritud pärimus.

Sisestatud: 25.02.2011.

Mälestise ajalugu


Kihelkonnakirjeldus A. Suik 1923-1924.
Asukoht - Koorküla vald Koorküla veski juures Õhne jõe (Ruuna oja) käänu sees, veski järve edela otsa juures.
Kirjeldus - Nõnda nimetatud Ruuna võrendiku sees on Kullamägi. Koorküla õpetaja hr Ruuti teatel on sealt leitud mitmesuguseid kuld ja pronks asju, vist sõlgi. Praegu on jõgi mäge tublisti ära uhtnud. Jungi arvates on see küngas linnamägi, kuid tal pole mingit erilist linnamäe tundemärki.
J. Jung „Muinasajateadus II“.
Koorküla veski juures Ruuna oja käänu sees on uks iseäranis seisev mäe künk, mis jõe pinnast umbes 24 jalga kõrge, 40 sammu pikk ja 10 sammu pealt lai on. Keskkohast lõuna poolse külje pealt on aa jõgi enam kui 10 sammu maha uhtnud, mille läbi ta pealt nii kitsaks on jäänud. Sealt keskpaigast kaevates tuleb palju tuhka ja ka süsi maapinnast välja, millest näha, et seal peal inimesed on elanud. Et ta kahest küljest jõega peaaegu ümberpiiratud on ja ka soo sees muust maast lahutatud, siis on arvata, et inimesed seda kohta pelgupaigaks on pruukinud. Üks pihapuust aiaga vallidega eestlaste kants ei või ta just mitte olla, sest et seal peal neid jälgi ega märkisid leida ei ole. Ometi olla sealt kuldsõrmuseid, kõrvarõngaid ja nõelu leitud, mille pärast seda kullamäeks kutsutakse. Kuhu need asjad jäänud on teadmata.

Sisestatud: 20.03.2013.

Üldinfo


Ajutiselt, sageli ohu korral, on inimesed kasutanud elamiseks pelgupaiku, kuhu üldiselt pole kaitserajatisi tehtud. Pelgupaigad olid looduslikult hästi varjatud, enamasti soo- ja rabasaared. Rahvasuus on neile antud mitmesuguseid nimesid (Kukelinn, Luusaar, Lõimemägi jne). Pelgupaiku pole arheoloogiliselt jõutud veel kuigi palju uurida. Seoses väga episoodilise kasutusega on sellistele mälestistele iseloomulik väga nõrk kultuurkiht ja esemeleidude vähesus, mistõttu nende ajaline määratlemine on raske.

Sisestatud: 12.03.2015.