Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kivikalme"Kirikuase"
Mälestise registri number 13071
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 09.01.1998
Registreeritud 09.01.1998
Mälestise vana number 1753
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(4)

Seisund: hea

Inspekteerimise kuupäev: 15.11.12

Inspektor: Muinsuskaitseameti Lääne-Viru maakonna vaneminspektor, Ingmar Noorlaid

Märksõna(3)

Arheoloogia, Matmispaigad, Kivikalme.

Mälestise tunnus


Inimluude, arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Sisestatud: 28.12.2008.

Mälestise kirjeldus


Kalme asub Sakala kõrgustiku lõunapoolsel servaalal, Õhne jõe oru läänepoolsel kõrgel kaldapealsel. Kirde poolt paistab kalme kõrge kääpataolise kuhjatisena, millest paistab välja kive. Kalme on ehitatud looduslikule künkale, mille idaserv ühtib jõeoru sängiga, mistõttu idapoolne külg on eriti järsk. Kivine ala sellel künkal on ovaalse kujuga, põhja-lõuna suunas 25 meetrit pikk ja umbes 10 meetrit lai. Kalme enda kõrgust on raske hinnata, kuna ta servad sulavad loodusliku künkaga kokku. Suuremaid kive paistab pinnasest pooleldi välja kalme põhja- ja lääneosas (Mälestise kirjeldus on koostatud mälestise passi põhjal).

Sisestatud: 28.12.2008.

Mälestise asukoha kirjeldus


Kalme asub endise jaotuse järgi Helme kihelkonnas. Kalme jääb Taagepera sanatooriumist umbes 1,5 km lõuna poole. Kalme asub endistest metsavahi hoonetest umbes 50 meetrit ida pool, metsa servas, hoonete taga olev koppel ulatub kuni kalmeni.

Sisestatud: 13.12.2011.

Mälestise ajalugu


Kuna leide kalmest ei ole, siis tuleb ta dateerida väliste tunnuste järgi I aastatuhandesse. Kivikalme on märgitud J. Jungi raamatus Muinasaja teadus II, lk 142. Lähema kirjelduse on andnud A. Suik 1923. a. Helme kihelkonna kirjelduses, lk 18 (käsikiri Ajaloo Instituudis). Teaduslikult kaevatud kalmet ei ole.

Sisestatud: 28.12.2008.

Üldinfo


Kivikalmete rajamise traditsioon sai Eesti alal alguse pronksiajal ja kestis kuni muinasaja lõpuni, seega üle 2000 aasta. Pae- ja raudkividest rajatud kalmete ehitusstiil ja surnuga ümberkäimise tavad muutusid aegade jooksul märgatavalt. Kalmerajatised olid ümara või nelinurkse põhiplaaniga. Mõned sisaldasid eraldi kividest laotud keskset kirstu, teised jälle mitte ja nende peale oli kantud kõrgem või madalam kivikuhjatis. Surnuid on maetud põletamata ja põletatult, samuti võib olla toimunud ümbermatmisi. Surnutele on erinevatel aegadel kaasa pandud mitmesuguseid asju: hauapanuseid on vahel olnud rohkem, vahel vähem.

Sisestatud: 12.03.2015.