Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kivikalme
Mälestise registri number 13073
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 09.01.1998
Registreeritud 09.01.1998
Mälestise vana number 1755
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(4)

Seisund: hea

Inspekteerimise kuupäev: 15.11.12

Inspektor: Muinsuskaitseameti Lääne-Viru maakonna vaneminspektor, Ingmar Noorlaid

Märksõna(3)

Arheoloogia, Matmispaigad, Kivikalme.

Mälestise tunnus


Inimluude, arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Sisestatud: 28.12.2008.

Mälestise kirjeldus


Kalme on enamvähem ümmarguse kujuga, läbimõõduga 12 meetrit, tõuseb ümbrusest umbes pool meetri kõrguse kühmuna esile. Kalme kagu- ja idaäär lõpeb astanguna, mis on tekkinud ilmselt kündmisest. Kalme keskel on rohkesti suuri, maast väljas olevaid kive, mis on sinna arvatavasti hiljem veeretatud. Kalme lääne ja lõunapoolne serv ulatub kuni Taagepera mõisa aia piirini (Mälestise kirjeldus on koostatud mälestise passi põhjal).

Sisestatud: 05.12.2011.

Mälestise asukoha kirjeldus


Kivikalme asub endise jaotuse järgi Helme kihelkonnas. Kalme jääb Taagepera mõisa peahoonest umbes 200 meetri kaugusele, aia edelapoolsesse nurka.

Sisestatud: 28.12.2008.

Mälestise ajalugu


Kivikalmete rajamise traditsioon sai Eesti alal alguse pronksiajal ja kestis kuni muinasaja lõpuni, seega üle 2000 aasta. Kividest rajatud kalmete ehitus, matmisviis ja erinevate kalmevormide levik muutus aegade jooksul märgatavalt. Kalmerajatised võivad olla ümara või nelinurkse põhiplaaniga, sisaldada eraldi kividest laotud keskset kirstu või mitte, omada kõrgemat või madalamat kivikuhjatist. Surnuid on maetud põletamata ja põletatult, samuti võib olla toimunud mitmeid ümbermatmisi. Surnutele on kivikalmetesse aegade jooksul kaasa pandud erinevaid asju, vahel rohkem, vahel vähem.Kalme vanust ei ole võimalik täpselt määratleda, kuna leide ei ole kalmest saadud. Seetõttu tuleb ta dateerida I aastatuhandesse. Kalmet on kirjeldanud A. Suik 1923. a Helme kihelkonna kirjelduses, lk 16 (käsikiri Ajaloo Instituudis). Kalmet teaduslikult kaevatud ei ole, samuti puuduvad siit leiud.

Sisestatud: 28.12.2008.

Üldinfo


Kivikalmete rajamise traditsioon sai Eesti alal alguse pronksiajal ja kestis kuni muinasaja lõpuni, seega üle 2000 aasta. Pae- ja raudkividest rajatud kalmete ehitusstiil ja surnuga ümberkäimise tavad muutusid aegade jooksul märgatavalt. Kalmerajatised olid ümara või nelinurkse põhiplaaniga. Mõned sisaldasid eraldi kividest laotud keskset kirstu, teised jälle mitte ja nende peale oli kantud kõrgem või madalam kivikuhjatis. Surnuid on maetud põletamata ja põletatult, samuti võib olla toimunud ümbermatmisi. Surnutele on erinevatel aegadel kaasa pandud mitmesuguseid asju: hauapanuseid on vahel olnud rohkem, vahel vähem.

Sisestatud: 12.03.2015.