Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Ohvrikivi
Mälestise registri number 13075
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 09.01.1998
Registreeritud 09.01.1998
Mälestise vana number 1734
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(2)

Seisund: hea

Inspekteerimise kuupäev: 25.11.13

Inspektor: Ingmar Noorlaid

Märksõna(3)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Ohvrikivi.

Mälestise tunnus


Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. Tehislike lohkude esinemine kivil. Kirjalikult fikseeritud pärimus.

Sisestatud: 25.02.2011.

Üldinfo


Maismaateed on algselt olnud looduslikud rajad, millel parandati vaid raskemini läbitavaid kohti. Vanimad säilinud inimkätega rajatud teed on okstest, hagudest või palkidest rajatud teed ehk soosillad, mida nimetatakse ka pakkteedeks. Suuremaid vahemaid läbiti muinasajal talviti: üle soode, rabade ja veekogude kulgenud otseteed võimaldasid liikuda kohtades, mis olid suviti läbipääsmatud. Taliteed olid eriti tähtsad suuremate kaubavedude jaoks nii sisemaa- kui kaugliikluses. Veel enne vankriga läbitavate rööbasteede teket ääristasid jõgede-ojade kaldaid ja kõrgemaid mäeseljandikke ratsarajad. Maismaal liikudes ületati jõgesid koolmekohtades; hiljem hakati rajama alalisi sildu. Olulisemaid maismaateid hakati Eestis tõsisemalt korrastama alles 17. sajandil, mil loodi reisijate teenindamiseks postijaamade võrgustik.
Veeteed olid tõenäoliselt siiski kõige kiiremad liikumisteed – kiviajast alates on paatide ja laevadega mööda jõgesid ja merd sõidetud. Paate veeti ühest veekogust teise mööda lohisteed.
Vee- ja maismaateede sõlmpunktides – eriaegsetes randumiskohtades ning sadamates on säilinud nii maale kui ka vette tehtud rajatiste jäänuseid. Meri on aastasadade jooksul maismaa ees taandunud: randumiskohad ja sadamad on tänapäeval eristatavad muistsel rannajoonel, mis asub kaugel sisemaal.

Sisestatud: 12.03.2015.