Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kalmistu "Rootslaste matusepaik"
Mälestise registri number 13076
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 09.01.1998
Registreeritud 09.01.1998
Mälestise vana number 19-k
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(4)

Seisund: hea

Inspekteerimise kuupäev: 27.03.17

Inspektor: Muinsuskaitseameti Tartumaa vaneminspektor, Anu Lillak

Märksõna(3)

Arheoloogia, Matmispaigad, Kalmistu.

Mälestise tunnus


Inimluude, arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Sisestatud: 29.12.2008.

Mälestise kirjeldus


Hummuli koolist 450 m idas, mõisapargi idaotsa lõunaküljel, Lüttina talu hoonete all oleval künkal.

Sisestatud: 29.12.2008.

Mälestise ajalugu


Dateering 18. sajand.

Sisestatud: 29.12.2008.

Mälestise ajalugu


Kihelkonnakirjeldus A. Suik 1923/1924, lk 36.
Asukoht - Hummuli mõisa metsas endise Pisukese talu maal, Emajõe kaldal umbes 150 m lääne poole, kala tiikidest umbes 150 m kagu poole.
Kirjeldus - Umbes poole vakamaalisel maa-alal rohkeste kalme. Pääl kasvab mets, mis mõisa pargiga ühendatud. Kalmud on kaevamisel sedavõrd rikutud, et nende iseloomu ja arvu raske kindlaks teha. Arvatavasti on olnud kääpad, sest mõnel on veel kraavike ringi märgatav. Mõnel kivid ringi. Ühel kalmus pääle raiutud ristiga kivi 0,75m meetrit diameetris. See kalm on kindrali matus. Mõisa omanik Samson olla kaevanud ja lasknud valmistada nimedega tahvli nende Rootsi sõjaväelaste kohta, kes sinna maetud. Nimelt olla kalmude lõunapoolne osa, mis asub kõrgemal künkal Rootsi sõjaväelaste matus, kuna põhjapoolne madalamal asuv osa olla eestlaste matus. Nimedega tahvel säiluvat veel praegugi Hummuli mõisas. Kaevamisel olla leitud sõjariistu, savist potte. Arvatavasti olla need samad kalmud, mida J. Jung teada olevat Sika talu maal, mis on sääl ligidal, kuna aga kalme sääl olevat ei teata.
Samas kirjelduses, lk 71.
Asukoht - Hummuli mõisa põllus metsa ääres, metsa äärt mööda mineva tee lääne pool ääres, Emajõest umbes 150 m lääne pool, mõisast ida pool.
Kirjeldus - põlluga õhe kõrgune tasane maa, pääl kasvavad kased ja männid. Rahva jutu järgi olla sõjapealikute või mõisnike matus. Ida pool teekest kalmu kohal metsa ääre sees seisab kivi. Kivi olla ennem püsti seisnud ja tal olnud kirjad pääl, olla kirjadega külje peale ümber kukkunud. Samas kohas olla ka ohvri koht olnud.
Teade 3.04.1931, teataja K. Johanson, Valga metsaülem
Hummuli mõisa läheduses asub Rootsi – Vene sõjaaegne surnuaed, kuhu maetud lahingus langenud ohvitserid
Inspektsiooni aruanne Helme kihelkonnast 26. september 1984.
26. septembril 1984. aastal vaatasid maaparandusobjekte inspekteerivad Mare Aun ja Heiki Valk üle ka mõned kalmistukohad. Hummuli alevikus, Hummuli 8 klassilisest koolist 450 m idas, mõisapargi idaosa lõunaküljel Lüttina talu (Tiiveldi pere) hoonete all oleval künkal asuvat pärimuste järgi Põhjasõjas langenud rootslaste matusepaik. Koha foto on avaldatud kogumikus „Põhjasõja sündmuste jälgedes“, lk 56. Talu perenaine küll ei teadnud, et paigast mingeid esemeid või luid leitud oleks.

Sisestatud: 20.03.2013.

Üldinfo


Varaseimad laibamatustega maahauad Eestis pärinevad noorema kiviaja algusest, ka varasel metalliajal on valdav osa kogukonna surnutest asetatud maa-alustesse haudadesse (sh põletatult). Rauaaja alguses sai valdavaks kivikalmetesse matmine, maahaudadesse matmise komme taastus alles viikingiajal, mil see traditsioon on jälgitav peamiselt Ida-Eestis, hilisrauaajal aga kõikjal üle Eesti. Üldjuhul ei ole maahaudkalmed tänasel maastikul nähtavad, kuna neil puuduvad maapealsed konstruktsioonid ja hauatähised. Külakalmistud, mida hakati rajama juba 11. sajandil ning kuhu matmine kestis üldjuhul kuni 18. sajandini, paiknevad sageli ümbritsevast maastikust kõrgematel küngastel (ja seda eelkõige Lõuna-Eestis).

Sisestatud: 12.03.2015.