Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Järveasula "Koorküla Valgjärv", "Vaiküla parv"
Mälestise registri number 13079
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 09.01.1998
Registreeritud 09.01.1998
Mälestise vana number 1731
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(8)

Seisund: hea

Inspekteerimise kuupäev: 14.07.18

Inspektor: veealuse pärandi vaneminspektor, Maili Roio

Märksõna(1)

Veealune mälestis.

Mälestise tunnus


Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Sisestatud: 25.02.2011.

Mälestise kirjeldus


Muistse ehitise jäänused kujutavad endast 1-2 m sügavusel vee alla asuvaid palke, mille pikkus on kuni 9 m, läbimõõt kuni 30 cm. Palgid ja nende jäänused võtavad enda alla enam-vähem ristkülikukujulise ala, mille lühemad küljed asuvad edelas ja kirdes. Palkidega kaetud ala suurus on ligikaudu 700 ruutmeetrit. Palkide suund on üksteise suhtes enam-vähem risti, põhjast lõunasse ja idast läände. Osa palke lamab kirde-edelasuunas. Tihedamalt asub palke ja palgijuppe ristküliku keskosas. Palkide vahel on kuni 20 cm läbimõõduga poste ja peenemaid vaiu, mis asetsevad põhjamudas poolviltu. Palkide vahel esineb ka kive. Palgijäänustega kaetud ala kirdepoolses kitsamas osas on ligikaudu ühemeetrise läbimõõduga ringikujulisel ala hulk põlenud kive. Toodud mõõdud on ligikaudsed, kuna muistise mõõtmine vee all on raskendatud (Mälestise kirjeldus on koostatud mälestise passi põhjal).

Sisestatud: 20.12.2011.

Mälestise asukoha kirjeldus


Muistis asub endise jaotuse järgi Helme kihelkonnas. Mälestis jääb Tõrva linnast 15 km ja koorkülast 3 km lõuna poole Tõrva-Valgjärve teest ida poole. Valgjärve idakalda moodustab kitsas vallitaoline kõrgendik, millest ida poole maapind madaldub sooks. Muistse ehitise jäänused asuvad peaaegu järve keskel, järve läänekalda keskosas oleva laia poolsaare tipus jätkuval veealusel seljakul, mis ulatub kaarena järve lõunaossa.

Sisestatud: 20.12.2011.

Mälestise ajalugu


Baltisaksa kirikuõpetaja ja kodu-uurija August Wilhelm Hupel on Koorküla Valgjärve kohta olemasolevad vanemad andmed kokku võtnud teoses Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland (1774, 291; 1782, 331-332). Teadaolevalt oli Koorküla Valgjärve tekkeloo 1489. aastal üles tähendanud Riia munk Siegbert oma Liivimaa kroonikas (kahjuks pole kroonika säilinud). Lugu ise kõlab lühidalt järgmiselt: "Aastal 1300 oli üks mõisnik oma enese õega abielluda tahtnud. Kuigi selleks ka paavsti luba olemas oli, ei tahtnud kohalik preester siiski neid laulatada. Ent mõisniku sundimisel pidi ta siiski seda tegema, pärast rituaali oli preester pulmamajast lahkunud ning ühes lähedal asuvas ojas käsi pesnud, nagu Pilatus ennast sellest süüst puhastanud. Seda oja nimetatavat sest ajast peale Kätemõsu ojaks. Sellel samal päeval või siis ööl oli hirmsasti vihma sadanud ning teisel päeval laulatuskohta naasnud preester leidis mõisa asemel eest järve".
1958. aastal toimusid esimesed allveearheoloogilised uuringud, mida juhatas arheoloog Jüri Selirand. Tänaseks on teada, et Valgjärves on kolme ajajärgu – neoliitikum (3300-3200 BC), eelrooma rauaaeg (4.–2. sajand BC) ja eelviikingi/viikingiaeg (7.-9. sajand AD)– ehitiste jäänuseid.

Sisestatud: 20.12.2011.

Aruanded


Virtanen, K. 2006. Esialgne aruanne Koorküla Valgjärve allveearheoloogilisest uurimisest.

Sisestatud: 15.09.2010.

Kirjandus


Roio, M. 2003. Koorküla Valgjärves asuvate ehitusjäänuste retseptsioon ja tõlgendamine läbi aegade. Lang, V., Tamla, Ü. (Toim.). Arheoloogiga Läänemeremaades. Uurimusi Jüri Seliranna auks. (251 - 266). Tallinn-Tartu: Eesti Teaduste Akadeemia Kirjastus.
Roio, M. 2007. New Interpretations of Settlement Remains in Lake Valgjarv of Koorkula, Estonia. Journal of Wetland Archaeology, 7, 23 - 32.

Sisestatud: 06.07.2015.

Üldinfo


Asulakohtadeks nimetatakse paiku, kus on kompaktselt säilinud otsesele elutegevusele viitav arheoloogiline kultuurkiht: ehitiste ja kollete jäänused, esemed, toidujäänused jne. Mõni asulakoht on kasutusel olnud lühiajaliselt, teine aastasadu. Kui kiviaja külad ja laagripaigad rajati peamiselt veekogude äärde, siis edaspidi on elukoha valik sõltunud karjakasvatuseks ja põlluharimiseks sobilikest maadest. Varase põlluharimise ajal otsiti üles kergesti haritavad maad, kuid need kurnati kiiresti ära, mistõttu jäid neis paigus asuladki lühiajaliseks. Varasel rauaajal valitud elupaigad on sageli paiknenud juba samal kohal praeguste küladega. Keskmisel rauaajal aga olid asulad sageli linnuste vahetus läheduses. Hilise rauaaja ja keskaja asustuspilt on olnud üsna sarnane. Suur maastiku ümberkorraldus ja paljude, sageli juba muinasajal rajatud külade likvideerimine jääb 18.–19. sajandisse, kui rajati suured mõisapõllud ja krunditi talud.

Sisestatud: 12.03.2015.