Mälestise tunnus

Inimluude, arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Kirjeldus

Soe alevikust 1,5 km Tõrva suunas, endisest Hummuli koorejaamast 200 m kagus, Valga-Tõrva maantee lääneküljel, nn „Kalmetimäel”.

Ajalugu

Dateering II at algus.

Ajalugu

J. Jung „Muinasaja teadus II“ 1898, lk 146.
Kalme mägi Humuli Kuusiku talu maa sees, kust 1,5 jala sügavuselt palju surnute luid välja tulnud ja kust ka palju rahasid leitud. On ka ohverdamise koht olnud. Kalme mägi Humuli koolimaja juures, Kulli talu maa sees, kus ühes kohas surnute põletamise koht on, aga mujale mäe sisse on terveid surnuid maetud. Sõjariistade tükke, hõbe ja vask rahasid leitud Humuli koolimaja ligidalt Kulli mäe seest, mis Kulli talu maa sees. Kõik need asjad kadunud.
Kihelkonnakirjeldus A. Suik 1923-1924 „Kalm ja ohvrikoht“.
Asukoht - Hummuli vallas, Kuusiku talu maal, Valga-Tõrva maantee õhtupoolses ääres kõrgel künkal kalmemägi.
Kirjeldus - kõrge küngas, mille pääl kasvab männi ja kuuse mets. Rohkesti kartuli koopaid sisse kaevatud. Umbes 20 aasta eest olnud kalmud veel tunda. Tulnud välja 3-4 jala sügavuselt konte, terveid luukered. Leitud rahasid vask ja hõbe umbes 20 kopikalise suurused. Asjad olla Tartusse saadetud. Kutsutakse kalmemäeks. Sama kalm, mille Jung teatab Kulli talu maal olevat, on Kulli talu piiri ligidal.
Kihelkonnakirjeldus Vilmre 1927.
Põhjasõja aegne matusekoht asub Hummuli mõisast umbes 3 km põhja poole, praeguse Hummuli vallamaja juures. On umbes vakamaa suurune kaunis kõrge mägi. Nimetatakse kalmete mäeks. Mägi on metsaga kaetud. Kohalikud elanikud tarvitasid sisselangenud haudu talvel kartulikoobasteks. Kaevamise juures tulla inimese luid välja.

Üldinfo

Keskmisel ja hilisrauaajal rajati matmispaikadeks pinnasest pikk- ja ümarkääpaid, mis paiknevad tihti rühmiti metsastel liivikutel veekogude läheduses. Keskmise rauaaja kääbaskalmistud koosnevad enamjaolt ümaratest kääbastest, mille kõrval võib olla ka mõni pikk vallitaoline kääbas. Kääbaste kõrgus on tavaliselt 0,5–1 m. Ümarkääbaste diameeter on 6–15 m, pikk-kääbaste pikkus on enamasti alla 20 m, kuid on ka pikemaid kuni 50 m pikkuseid kääpakuhjatisi. Keskmise rauaaja kääbastesse maeti surnuid põletatult. Hilisrauaajal rajati ümaraid 3–6 m läbimõõduga ja kuni 1 m kõrgusi kääpakuhjatisi, kuhu maeti põletamata surnuid.