Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kalmistu "Kitka kalmemägi"
Mälestise registri number 13106
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 09.01.1998
Registreeritud 09.01.1998
Mälestise vana number 1742
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(6)

Seisund: hea

Inspekteerimise kuupäev: 09.06.16

Inspektor: Muinsuskaitseameti Tartumaa vaneminspektor, Ingmar Noorlaid

Märksõna(3)

Arheoloogia, Matmispaigad, Kalmistu.

Mälestise tunnus


Inimluude, arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Sisestatud: 22.02.2011.

Mälestise ajalugu


Kihelkonnakirjeldus E. Labi 1921 (9) „Kabelimägi“.
Asukoht: Otepää, Vana-Otepää vald, Nõuni küla, Kassioti (kõrtsi) ja Soka (Peedu) talu
Väikese – Nõunjärve põhja läänepoolsel kaldal Kõrtsi ja Soka talu vahel maantee ääres. Umbes 76 m pikk, laius umbes pool pikkusest, ulatub põhja-idast lõuna-läände. Soka talu päralt olev osa (põhja ja ida poolne ots) on umbes 15 aasta eest põlluks tehtud. Kündes luid välja tulnud. Kõrtsi talu päralt olevas osas kinnikasvanud kruusaauk, kust luid päriselt hunnikus leitud. Mäe lõuna-lääne serval maantee kaldal suure kase all kivirist.
Inspektsioonireisist Otepää kõrgustikule 27. septembril 1995. a (Heiki Valk).
Küsisin perenaiselt ka Nõuni kalme kohta. Seda peetakse Rootsi aegseks või Rootsi kalmeks. Midagi vanaaegset olla olnud ka Väike-Nõuni järves oleval saarel, mingid varemed või müüriase. Sõja ajal oli aga pomm sinna peale kukkunud. Perenaisel oli külas Kirmi talu vanaperenaine, kelle esivanemad elavad Nõunis juba 8 põlve. Kirmi perenaine rääkis, et kalmu maetud katku ajal, kui oli suur rahva suremine. Maa jäänud inimestest nii tühjaks, et jälgi mööda minnes leitud järgmine inimene alles Sangastest.

Sisestatud: 20.02.2013.

Üldinfo


Varaseimad laibamatustega maahauad Eestis pärinevad noorema kiviaja algusest, ka varasel metalliajal on valdav osa kogukonna surnutest asetatud maa-alustesse haudadesse (sh põletatult). Rauaaja alguses sai valdavaks kivikalmetesse matmine, maahaudadesse matmise komme taastus alles viikingiajal, mil see traditsioon on jälgitav peamiselt Ida-Eestis, hilisrauaajal aga kõikjal üle Eesti. Üldjuhul ei ole maahaudkalmed tänasel maastikul nähtavad, kuna neil puuduvad maapealsed konstruktsioonid ja hauatähised. Külakalmistud, mida hakati rajama juba 11. sajandil ning kuhu matmine kestis üldjuhul kuni 18. sajandini, paiknevad sageli ümbritsevast maastikust kõrgematel küngastel (ja seda eelkõige Lõuna-Eestis).

Sisestatud: 12.03.2015.