Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Linnus
Mälestise registri number 13116
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 09.01.1998
Registreeritud 09.01.1998
Mälestise vana number 1743
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(4)

Seisund: hea

Inspekteerimise kuupäev: 10.04.13

Inspektor: Ingmar Noorlaid

Märksõna(3)

Arheoloogia, Kaitserajatised, Linnus.

Mälestise tunnus


Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. Maastikuliselt eristatav.

Sisestatud: 22.02.2011.

Mälestise kirjeldus


Linnus kujutab endast loode-kagu suunas pikliku umbes 4-6m kõrgust künnist, mis paikneb märksa kõrgema ning suhteliselt järsunõlvalise kupli lael. Linnuse jalamit ümbritsev 4-5 m lai terrass, mis ilmselt on suuremalt osalt inimtekkeline. Linnuseala on suhteliselt väike, ovaalse kujuga, loode-kagu suunas ligikaudu 45 m pikkune ja kuni 18 m laiune vastassuunas. Mägi on pealt kumer, mistõttu õue ja nõlva piir on kohati ebamäärane. Kultuurkiht on kallakulise pinna tõttu õuelt osaliselt ära uhutud. Kuna linnuse õuepinda on varasematel aegadel küntud, siis on kultuurkiht ülemises osas mõnevõrra segatud (E. Tõnisson, Eesti muinaslinnad, 2008, lk 309 ja mälestise pass).

Sisestatud: 27.12.2011.

Mälestise asukoha kirjeldus


Linnus paikneb endise jaotuse järgi Sangaste kihelkonnas. Linnus asub Kuigatsist 6 km kirdes, Puka alevikust 5 km kagus, Salaku-Kengu maanteest ligikaudu 300 m kagus, loode-kagu suunalise kõrge ja järsunõlvalise seljaku kõrgemal kagupoolsel otsal.

Sisestatud: 27.12.2011.

Mälestise ajalugu


Linnuse kaitseehituse iseloomu ja leidude põhjal otsustades peaks linnus kuuluma I aastatuhande II poolde. 2005. a inspektsioonil leitud kedranõukild viitab linnuse kasutamisele veel ka 11.-12. sajandil. Linnust mida rahvasuus nimetatakse Puka linnamäeks on lähemalt kirjeldanud M. Kirchbaum, Muinasteaduslikud teated Sangaste ja Rõngu kihelkondadest. 1921, lk 40-41; E. Laid, Linnamägede kirjeldus. 1924; L. Karu, Sangaste kihelkonna kirjeldus. 1928, lk 18-21 (käsikirjad Ajaloo Instituudis). 1952. a korraldas Ajaloo Instituut arheoloog H. Moora juhatusel linnusel proovikaevamised. Avastati tumedam hallikaspruun kultuurkiht, mis kohati oli mustjas ning söesegune. Kaevamistel leiti savinõukild, mis koostiselt oli sarnane Rõuge keraamikaga. Linnuse kohta on avaldanud ülevateid H. Moora, Muistsed linnused ja asulad. Tallinn, 1955 lk 65; E. Tõnisson, Linnamäed ja maalinnad. Tallinn, 1966. lk 67; E. Tõnisson, Eesti muinaslinnad. Tartu-Tallinn, 2008, lk 309.

Sisestatud: 27.12.2011.

Üldinfo


Asulate kindlustamine sai Eestis alguse pronksiajal. Looduslikult hästi kaitstud kohad ümbritseti hilisemas mõistes väheste kindlustustega, arvatavasti lihtsa püsttaraga. Alles rauaaja algul hakati lisaks rajama madalaid muldvalle. Rauaaja jooksul ehitati avaasulate lähedusse võimsad kaitseehitised – linnused. Enamasti valiti linnuse asukohaks kõrgem mägi, neemik või muu paik, mille looduslikku kaitsevõimet tugevdati: kaevati nõlvad järsemaks, rajati kaitsekraavid, kuhjatud vallidele püstitati puidust kaitserajatised. Kindlaid printsiipe järgides tehti linnuse sissepääsud, kujundati õu (majad, kaev), arvatavasti oli mõeldud ka jäätmemajandusele ning mõnel pool vajalikele kuivendussüsteemidele. Osa linnuseid peetakse kogukonna poolt rajatuteks, teiste puhul aga arvatakse, et neil oli kindel omanik, ülik. Valdav osa linnuseid on Eestis kasutusel olnud esimese aastatuhande teisest poolest kuni muinasaja lõpuni. Mitmed suured linnused rajati aga alles hilise rauaaja lõpul ning olid kindlustena kasutusel muistse vabadusvõitluse ajal ning veidi hiljemgi. Kesk- ja uusajal on linnuseid sageli kasutatud küla kogunemiskohana, jaanipeoplatsiks jne. Nende nimi on rahvasuus alles hoitud. Linnused on meie muinasaja kõige suuremad ja enamasti väga hästi hoitud mälestusmärgid.

Sisestatud: 12.03.2015.