Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Asulakoht
Mälestise registri number 13120
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 09.01.1998
Registreeritud 09.01.1998
Mälestise vana number 2744
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(4)

Seisund: hea

Inspekteerimise kuupäev: 17.06.14

Inspektor: Muinsuskaitseameti Tartumaa vaneminspektor, Ingmar Noorlaid

Märksõna(3)

Arheoloogia, Elupaigad, Asulakoht.

Mälestise tunnus


Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Sisestatud: 22.02.2011.

Mälestise kirjeldus


Asula põhjapoolne osa on rohukamaraga kaetud lagendik, millest põhja ja kirde poole jääb linnus "Kivivare" reg nr 13124. Asula ulatust pole võimalik täpsemalt kindlaks määrata, kuid osutades mutimullahunnikutest nähtavale tuleva tumeda kultuurkihi leviku järgi võiks tema pindala hinnata ligi 0,4-0,5 hektarile. Asulapind on kaldu põhjakaarte suunas, mistõttu on osa kultuurkihist valgunud alla (Mälestise kirjeldus on koostatud mälestise passi põhjal).

Sisestatud: 27.12.2011.

Mälestise asukoha kirjeldus


Mälestis asub endise jaotuse järgi Tartumaal, Rõngu kihelkonnas. Asulakoht paikneb Aakrest 3,5 km idas, Palamuste külas, Ametmäe- Rebaste maanteest kagus, samas paikneva linnuse, reg nr 13124, lõuna- ja edelajalamil.

Sisestatud: 27.12.2011.

Mälestise ajalugu


Leiumaterjali järgi otsustades on asula põhiliseks kasutusajaks olnud 8.-10. sajand. Asula kohta puuduvad varasemad arhiiviandmed. Asula avastati 1972. a arheoloog M. Auna poolt, kes leidis siit mutimullahunnikutest koredapinnalist keraamikat ning tumedat söesegust mulda. 1972.-1973. a kaevati asula põhjaosas läbi 180 ruutmeetri suurune ala. Kaevamisi juhatas arheoloog M. Aun. Kaevamistel selgus, et kultuurkihi paksus on keskmiselt 0,6-0,7 m, kusjuures põhjaosas ulatus see kuni 0,9 meetrini. Ehitusjäänustest leiti siit veidi maasse süvendatud hoone alus, leiti ka mõned kividest laotud kolde- või leeasemed. Asula leiumaterjalis domineerisid arvukada savinõukillud, rohkesti saadi ka loomaluid. Asula pind oli hästi säilinud. Kaevamisaruanded ja leiud säilivad osaliselt Valga Muusemis ja osaliselt Ajaloo Instituudis.

Sisestatud: 27.12.2011.

Üldinfo


Asulakohtadeks nimetatakse paiku, kus on kompaktselt säilinud otsesele elutegevusele viitav arheoloogiline kultuurkiht: ehitiste ja kollete jäänused, esemed, toidujäänused jne. Mõni asulakoht on kasutusel olnud lühiajaliselt, teine aastasadu. Kui kiviaja külad ja laagripaigad rajati peamiselt veekogude äärde, siis edaspidi on elukoha valik sõltunud karjakasvatuseks ja põlluharimiseks sobilikest maadest. Varase põlluharimise ajal otsiti üles kergesti haritavad maad, kuid need kurnati kiiresti ära, mistõttu jäid neis paigus asuladki lühiajaliseks. Varasel rauaajal valitud elupaigad on sageli paiknenud juba samal kohal praeguste küladega. Keskmisel rauaajal aga olid asulad sageli linnuste vahetus läheduses. Hilise rauaaja ja keskaja asustuspilt on olnud üsna sarnane. Suur maastiku ümberkorraldus ja paljude, sageli juba muinasajal rajatud külade likvideerimine jääb 18.–19. sajandisse, kui rajati suured mõisapõllud ja krunditi talud.

Sisestatud: 12.03.2015.