Mälestise tunnus

Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. Maastikuliselt eristatav.

Kirjeldus

Linnuseala tõuseb ülejäänud kõrgendikust 4-5 m kõrgemale. Linnuse õu on suhteliselt tasane ja ovaalne. Linnuse läbimõõt kirde-edela suunas on 60 m, loode-kagu suunas 77 m. Linnuse loodenõlv on astanguga. Valli linnusel nähtavasti pole olnudki ja linnuseõu oli ümbritsetud arvatavasti puidust kaitserajatisega.

Asukoha kirjeldus

Mälestis asub endise jaotuse järgi Tartumaal, Rõngu kihelkonnas. Linnus paikneb Aakrest 3,5 km idas, Palamuste külas, Ametmäe-Rebaste maanteest ligikaudu 280 m kagu pool, 6-12 m kõrgusel omaette kõrgendikul. Linnusest 150 m loode pool paikneb mälestis reg nr 13123 kivikalme.

Ajalugu

Linnusest leitud keraamika järgi otsustades kuulub ta I at II poolde, on aga kasutusel olnud veel II at alguselgi. Linnuse kohta leidub üsna mitmeid andmeid J. Jungile saadetud kirjades 19. saj lõpuaastaist ning käeoleva sajandi algusest (käsikirjad Ajaloo Instituudis). 1926. a kirjeldas üliõpilane Noppel linnust Rõngu kihelkonna kirjelduses, lk 26. 1952. a inspekteeriti Kivivare linnust arheoloog H. Moora juhatusel. Linnuse õuepinnale tehti mõned proovikaevandid põhja-loodeservas, keskosas ja lõuna-kaguservas. Kõigis nimetatud kaevandites esines süsimust kultuurkiht, mis õue keskosas oli õhem, siit leiti ka üks siledapinnaline savinõukild. Proovikaevandid tehti veel mitmele poole linnuse alale. 2011. a toimusid linnuse mäeplatoo serval arheoloog H. Valgu juhendamisel arheoloogilised kaevamised, mille eesmärgiks oli linnuse vanuse tuvastamine. Linnus olevat varasematel aegadel olnud rahva kooskäimise kohaks.

Meedia

http://et.wikipedia.org/wiki/Aakre_Kivivare

Üldinfo

Asulate kindlustamine sai Eestis alguse pronksiajal. Looduslikult hästi kaitstud kohad ümbritseti hilisemas mõistes väheste kindlustustega, arvatavasti lihtsa püsttaraga. Alles rauaaja algul hakati lisaks rajama madalaid muldvalle. Rauaaja jooksul ehitati avaasulate lähedusse võimsad kaitseehitised – linnused. Enamasti valiti linnuse asukohaks kõrgem mägi, neemik või muu paik, mille looduslikku kaitsevõimet tugevdati: kaevati nõlvad järsemaks, rajati kaitsekraavid, kuhjatud vallidele püstitati puidust kaitserajatised. Kindlaid printsiipe järgides tehti linnuse sissepääsud, kujundati õu (majad, kaev), arvatavasti oli mõeldud ka jäätmemajandusele ning mõnel pool vajalikele kuivendussüsteemidele. Osa linnuseid peetakse kogukonna poolt rajatuteks, teiste puhul aga arvatakse, et neil oli kindel omanik, ülik. Valdav osa linnuseid on Eestis kasutusel olnud esimese aastatuhande teisest poolest kuni muinasaja lõpuni. Mitmed suured linnused rajati aga alles hilise rauaaja lõpul ning olid kindlustena kasutusel muistse vabadusvõitluse ajal ning veidi hiljemgi. Kesk- ja uusajal on linnuseid sageli kasutatud küla kogunemiskohana, jaanipeoplatsiks jne. Nende nimi on rahvasuus alles hoitud. Linnused on meie muinasaja kõige suuremad ja enamasti väga hästi hoitud mälestusmärgid.