Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Linnus "Vooremägi"
Mälestise registri number 13127
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 09.01.1998
Registreeritud 09.01.1998
Mälestise vana number 1720
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(10)

Seisund: hea

Inspekteerimise kuupäev: 10.05.16

Inspektor: Muinsuskaitseameti Tartumaa vaneminspektor, Ingmar Noorlaid

Märksõna(3)

Arheoloogia, Kaitserajatised, Linnus.

Mälestise tunnus


Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. Maastikuliselt eristatav.

Sisestatud: 22.02.2011.

Mälestise kirjeldus


Vooremäe nimeline linnus on Väike-Emajõe suudmeluhast 10-11 m kõrgemale tõusev omaette seisev mäeküngas. Linnuse õuepind on ovaalse kujuga, tema mõõtmed on põhja-lõuna suunas 45 m ja ida-lääne suunas 34 m. Linnusel vall puudub ning mitmete sissekaevete tõttu on pealispind kohati ebatasane. Vooremäe jalamil on jälgitav 20-25 m laiune terrassitaoline vöönd, mille linnusepoolsel serval on lame, ilmselt materjali võtmisest tekkinud kraavinõgu. Terrassivööndi välisel serval on 1-2 m kõrgune vallitaoline moodustis, mis on paremini jälgitav linnamäe lääne- ja põhjaküljel. Tegemist ei ole siiski inimkäte rajatud valliga, vaid mäekünka jalami algse reljeefi jäänukiga. Sellest nähtub, et mägi oli laiem ja lamedam ning ,et selle ümberkujundamisega linnuseks pidid kaasnema ulatuslikud tööd. Praegune Vooremägi on oma suhteliselt ühtlaselt järskude nõlvadega pooleldi inimkätega loodud pinnavorm (E. Tõnisson, Eesti muinaslinnad, 2008, lk 304).

Sisestatud: 21.12.2011.

Mälestise asukoha kirjeldus


Linnus asub endise jaotuse järgi Tartumaal Rõngu kihelkonnas. Linnus paikneb Pikasillast 2 km kirdes, Purtsi külast 1,5 km loodes, Väike-Emajõe suudme lähedal, Võrtsjärve lõunaosast 200 m kaugusel ida pool.

Sisestatud: 21.12.2011.

Mälestise ajalugu


Leidude järgi kuulub linnus II at algusesse, kuid teda võidi kasutada ka I at lõpul või I-II at vahetuse paiku. Linnust on lähemalt kirjeldanud Noppel, Rõngu kihelkonna kirjelduses 1926. a, lk 28 (käsikiri Ajaloo Instituudis). 1952. a inspekteeriti linnust H. Moora juhatusel ja tehti arheoloogilised uuringud. Linnuse õuepinnal tehti kindlaks kultuurkiht. Linnuse õue lõunaosas oli kultuurkihis rohkesti sütt. Leiti ka loomaluid, telliskiviprügi, kedral valmistatud savinõu kilde. 2009. a viidi arheoloog M. Veldi juhatusel läbi arheoloogilised kaevamised linnuse õuealal ning linnamäe jalamil oleval asulakohal, eesmärgiga määrata muistise vanus, kultuurkihi paksus ning selle levikuala. Vooremäe linnust on mainitud raamatus „Muistsed asulad ja linnused“ H. Moora artiklis „ Muistsete linnuste uurimise tulemustest Eesti NSV-s“. Pikasilla Vooremäge on kirjeldanud E. Tõnisson väljaannetes „Linnamäed ja maalinnad“ Tallinn, 1966, lk 65-66 ja „ Eesti muinaslinnad“ Tartu-Tallinn, 2008, lk 304.

Sisestatud: 21.12.2011.

Aruanded


Veldi, M. 2010. Arheoloogilised uuringud Pikasilla Vooremäe linnusel (reg nr 13127) ja asulakohal (reg nr 28951) 15.-24. juuli 2009.

Sisestatud: 02.09.2010.

Üldinfo


Asulate kindlustamine sai Eestis alguse pronksiajal. Looduslikult hästi kaitstud kohad ümbritseti hilisemas mõistes väheste kindlustustega, arvatavasti lihtsa püsttaraga. Alles rauaaja algul hakati lisaks rajama madalaid muldvalle. Rauaaja jooksul ehitati avaasulate lähedusse võimsad kaitseehitised – linnused. Enamasti valiti linnuse asukohaks kõrgem mägi, neemik või muu paik, mille looduslikku kaitsevõimet tugevdati: kaevati nõlvad järsemaks, rajati kaitsekraavid, kuhjatud vallidele püstitati puidust kaitserajatised. Kindlaid printsiipe järgides tehti linnuse sissepääsud, kujundati õu (majad, kaev), arvatavasti oli mõeldud ka jäätmemajandusele ning mõnel pool vajalikele kuivendussüsteemidele. Osa linnuseid peetakse kogukonna poolt rajatuteks, teiste puhul aga arvatakse, et neil oli kindel omanik, ülik. Valdav osa linnuseid on Eestis kasutusel olnud esimese aastatuhande teisest poolest kuni muinasaja lõpuni. Mitmed suured linnused rajati aga alles hilise rauaaja lõpul ning olid kindlustena kasutusel muistse vabadusvõitluse ajal ning veidi hiljemgi. Kesk- ja uusajal on linnuseid sageli kasutatud küla kogunemiskohana, jaanipeoplatsiks jne. Nende nimi on rahvasuus alles hoitud. Linnused on meie muinasaja kõige suuremad ja enamasti väga hästi hoitud mälestusmärgid.

Sisestatud: 10.03.2015.