Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kultusekivi
Mälestise registri number 13135
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 09.01.1998
Registreeritud 09.01.1998
Mälestise vana number 2149
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(3)

Seisund: hea

Inspekteerimise kuupäev: 10.05.16

Inspektor: Muinsuskaitseameti Tartumaa vaneminspektor, Ingmar Noorlaid

Märksõna(3)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Kultusekivi.

Mälestise tunnus


Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. Tehislike lohkude esinemine kivil.

Sisestatud: 22.02.2011.

Mälestise kirjeldus


Kultusekivi on pikliku kujuga. Kivi mõõtmed on 3,5 m x 2 m ja ümbermõõt 9,75 m. Kivi kõrgus maapinnast kirdepoolses otsas on 0,75 m, edelapoolses otsas aga on kivi ümbritseva maapinnaga peaaegu ühel kõrgusel. Kivi pinnal loeti passi koostamise ajal kokku 27 lohku, neist idaküljel paiknes 14 väikest ning 2 veidi suuremat lohku, lääneküljel aga 11 väiksemat lohku. Võimalik, et lohke on olnud ka kivi keskosa kuid kivi pealispind selles osas on lõhutud, mistõttu pole lohkude olemasolu võimalik kindlaks teha. Kivi ümber on põllult kive toodud. Kivi kirdeotsa juurde on kaevatud suurem auk (Mälestise kirjeldus on koostatud mälestise passi põhjal).

Sisestatud: 26.11.2011.

Mälestise asukoha kirjeldus


Kultusekivi asub endise jaotuse järgi Tartumaal, Rõngu kihelkonnas. Ohvrikivi jõuab kui keerata Viljandi-Rõngu maanteelt, lõunasse Pühaste külla ning minna edasi ligikaudu 1,6 km. Teest umbes 60 m idapool asub kultusekivi. Kivi asub nõrgalt lainjal tasandikul. Ida poole maapind langeb.

Sisestatud: 26.11.2011.

Mälestise ajalugu


Kultusekivi võib dateerida I at eKr. Kultusekivi kohta puuduvad andmed varasemas kirjanduses ja arhiivis. Ka rahvasuus ei teata kivi kohta midagi rääkida. Ohvrikivi olemasolust Pühaste külas teatas Valga Koduloomuuseumi Pühaste raamatukoguhoidja E. Maasik. 1972. a suvel edastati teade TA Ajaloo Instituuti. Kohapeal kiviga tutvudes selgus, et tegemist on paljulohulise kultusekiviga. E. Maasiku andmetel olevat Mäe-Parmu talu endine peremees A. Pahva kunagi kündmisel näinud kivi juures vilksatamas mingit läikivat eset, kuid kätte ta seda ei saanud. 1969. a püüti kivi põllumaalt ära vedada, kuid ei suudetud. Sellest ajast pärineb suurem auk kivi kirdeküljel. Ka olevat tahetud kivi tulega lõhkuda, mistõttu tema pealispinna keskmine osa on kahjustatud.

Sisestatud: 26.11.2011.

Üldinfo


Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.

Sisestatud: 10.03.2015.