Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kalmistu
Mälestise registri number 13159
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 09.01.1998
Registreeritud 09.01.1998
Mälestise vana number 1716
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(9)

Seisund: hea

Inspekteerimise kuupäev: 09.03.16

Inspektor: Muinsuskaitseameti Tartumaa vaneminspektor, Ingmar Noorlaid

Märksõna(3)

Arheoloogia, Matmispaigad, Kalmistu.

Mälestise tunnus


Inimluude, arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Sisestatud: 28.12.2008.

Mälestise kirjeldus


Kalmistu kujutab endast loode-kagu suunalist, ovaalset küngast, pikkusega umbes 80 meetrit, mis tõuseb ümbritsevast maastikust kuni 2 meetrit kõrgemale. Küngas on kõrgem Otepää linna poolses otsas, kus asetseb kivirist, mille ühele küljele on sisse raiutud orduristi kujutis. Rist on veidi viltu vajunud. Põlluharimise käigus on kalmistu alale kaevatud auke ja kuhjatud kive (Mälestise kirjeldus on koostatud mälestise passi põhjal).

Sisestatud: 28.12.2008.

Mälestise asukoha kirjeldus


Kalmistu asub endise jaotuse järgi Lõuna-Tartumaal, Otepää kihelkonnas. Kalmistu asetseb Otepää linnamäe idakülje all, jalamist 30 meetri kaugusel, madalal alal, mis kirde pool, Alevi ja Väike-Juusa järve suunas muutub lausa soiseks. Kalmistu lähem ümbrus ja ka suur osa kalmest endast on olnud künni all. Kalmistu ala tõuseb siiski lähemast ümbrusest kühmuna kõrgemale.

Sisestatud: 02.12.2011.

Mälestise ajalugu


Kalmistu kuulub 13.-17. sajandisse. Kivirist ja selle juures asuv kalmistu on ära märgitud E. Labi Otepää kihelkonna muinasjäänuste kirjelduses 1921. a, lk 21 (käsikiri Ajaloo Instituudis). Ka on künkalt leitud kündmisel inimluid ja esemeid. 1956. a korraldati kalmistul teaduslikud kaevamised arheoloog S. Laulu juhatusel. Kalme keskosas kaevati läbi 4 x 6 m suurune ala, saadi 44 luustikku.

Sisestatud: 28.12.2008.

Üldinfo


Varaseimad laibamatustega maahauad Eestis pärinevad noorema kiviaja algusest, ka varasel metalliajal on valdav osa kogukonna surnutest asetatud maa-alustesse haudadesse (sh põletatult). Rauaaja alguses sai valdavaks kivikalmetesse matmine, maahaudadesse matmise komme taastus alles viikingiajal, mil see traditsioon on jälgitav peamiselt Ida-Eestis, hilisrauaajal aga kõikjal üle Eesti. Üldjuhul ei ole maahaudkalmed tänasel maastikul nähtavad, kuna neil puuduvad maapealsed konstruktsioonid ja hauatähised. Külakalmistud, mida hakati rajama juba 11. sajandil ning kuhu matmine kestis üldjuhul kuni 18. sajandini, paiknevad sageli ümbritsevast maastikust kõrgematel küngastel (ja seda eelkõige Lõuna-Eestis).

Sisestatud: 10.03.2015.