Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kivikalme
Mälestise registri number 13163
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 09.01.1998
Registreeritud 09.01.1998
Mälestise vana number 1060
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(5)

Seisund: hea

Inspekteerimise kuupäev: 28.08.14

Inspektor: Muinsuskaitseameti Tartumaa vaneminspektor, Ingmar Noorlaid

Märksõna(3)

Arheoloogia, Matmispaigad, Kivikalme.

Mälestise tunnus


Inimluude, arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Sisestatud: 22.02.2011.

Mälestise kirjeldus


Kalme on ida-lääne suunas piklik, tema pikkus on 35 meetrit ja vastassuunas laius kuni 20 meetrit. Kalme piirid sulavad ümbrusega kokku, nii et antud mõõtmed on mõnevõrra umbkaudsed. Kalme keskosa on kuni 0,5 m kõrge. Kalme läänepoolsel otsal on vana elumaja vundamenti, mille kivid paistavad rohukamarast. Kalme idapoolses otsas on näha kividest neljanurgeline tarand. Tarandi laius on umbes 6 m ja pikkus 10 meetrit, müürid on laotud sirge küljega lääne poole. See on ilmselt välja kaevatud 1890. a R. Hausmanni poolt. Tarandi müüridest seespool olev ala oli müürikividest madalam, tõenäoliselt läbi kaevatud. Kalme keskosa on terve, lõhkumisauke pole märgata (Mälestise kirjeldus on koostatud mälestise passi põhjal).

Sisestatud: 30.11.2011.

Mälestise asukoha kirjeldus


Kivikalme asub endise jaotuse Urvaste kihelkonnas. Kalme paikneb Otepää kõrgustiku kagupoolsetel nõlvadel. Kalmest lõunas kulgeb loode-kagusuunaline kitsas sügav nõgu, milles asuvad Vidrike, Voki ja Lambahannaks nimetatud järved, mis on omavahel väikeste ojakestega ühenduses. Kalme asub selle nõo põhjapoolsel astangul.

Sisestatud: 30.11.2011.

Mälestise ajalugu


Kivikalme võib dateerida siis saadud leidude ja kalme ehituse alusel 2.-5. sajandisse. Truuta kivikalmete (mälestised reg nr 13163-13165) kohta on esimesed teated J. Jungilt (vt Jungi käsikirjalised märkmed Urvaste kihelkonna kohta – Jung Mss. 160, 169). Kalmeid on kirjeldanud 1923. a. O. Urgart Urvaste kihelkonna muinasjäänuste kirjelduses, lk 4-5. (mõlemad käsikirjad Ajaloo Instutuudi arhiivis). 1890. aastal on kalmet reg nr 13163 kaevanud R. Hausmann, mille kohta andmeid Sitzungsberichte der Gelehrten Estnischen Gesellschaft 1890. ja 1891. a. Leiud nendest kaevamistest säiluvad Ajaloo Instituudis.

Sisestatud: 30.11.2011.

Üldinfo


Kivikalmete rajamise traditsioon sai Eesti alal alguse pronksiajal ja kestis kuni muinasaja lõpuni, seega üle 2000 aasta. Pae- ja raudkividest rajatud kalmete ehitusstiil ja surnuga ümberkäimise tavad muutusid aegade jooksul märgatavalt. Kalmerajatised olid ümara või nelinurkse põhiplaaniga. Mõned sisaldasid eraldi kividest laotud keskset kirstu, teised jälle mitte ja nende peale oli kantud kõrgem või madalam kivikuhjatis. Surnuid on maetud põletamata ja põletatult, samuti võib olla toimunud ümbermatmisi. Surnutele on erinevatel aegadel kaasa pandud mitmesuguseid asju: hauapanuseid on vahel olnud rohkem, vahel vähem.

Sisestatud: 10.03.2015.

z