Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kalmistu "Pringi kabelimägi"
Mälestise registri number 13175
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 09.01.1998
Registreeritud 09.01.1998
Mälestise vana number 1751
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(2)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 09.01.14

Inspektor: Muinsuskaitseameti Tartumaa vaneminspektor, Ingmar Noorlaid

Märksõna(3)

Arheoloogia, Matmispaigad, Kalmistu.

Mälestise tunnus


Inimluude, arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Sisestatud: 22.02.2011.

Mälestise kirjeldus


Kalmistu asub Otepää kõrgustiku edela jalami künkliku reljeefiga piirkonnas. Üht sellist looduslikku kruusaküngast ongi kasutatud kalmistuks. Künka põhja- ja läänepoolsed küljed langevad võrdlemisi järsult, ümbrus on siin soine. Ida- ja lõunapoolsed küljed külgnevad maanteedega. Kalmistu suurust ei saa täpselt määrata, kuna arheoloogilisi uurimusi kalmistul läbi viidud ei ole. Arvatavasti on kalmistuks kasutatud kogu küngast. Luid on välja tulnud künka teedepoolsest osast, kust on võetud kruusa (Mälestise kirjeldus on koostatud mälestise passi põhjal).

Sisestatud: 24.11.2011.

Mälestise asukoha kirjeldus


Kalmistu asub endise jaotuse järgi Sangaste kihelkonnas. Mälestis paikneb Ruuna-Pringi tee ja Mägiste raudteejaama mineva tee ristumiskohas.

Sisestatud: 24.11.2011.

Mälestise ajalugu


Kalmistu kuulub 15.-18. sajandisse. Pringi kabelimäge kirjeldas 1928. a L. Karu Sangaste kihelkonna muinasjäänuste kirjelduses, lk 29 (käsikiri Ajaloo Instituudis). Kirjelduses on märgitud, et künkast leiti kruusavõtmisel luid ja rahasid, kunagi varem olevat leitud ka sõrmuseid.

Sisestatud: 24.11.2011.

Üldinfo


Varaseimad laibamatustega maahauad Eestis pärinevad noorema kiviaja algusest, ka varasel metalliajal on valdav osa kogukonna surnutest asetatud maa-alustesse haudadesse (sh põletatult). Rauaaja alguses sai valdavaks kivikalmetesse matmine, maahaudadesse matmise komme taastus alles viikingiajal, mil see traditsioon on jälgitav peamiselt Ida-Eestis, hilisrauaajal aga kõikjal üle Eesti. Üldjuhul ei ole maahaudkalmed tänasel maastikul nähtavad, kuna neil puuduvad maapealsed konstruktsioonid ja hauatähised. Külakalmistud, mida hakati rajama juba 11. sajandil ning kuhu matmine kestis üldjuhul kuni 18. sajandini, paiknevad sageli ümbritsevast maastikust kõrgematel küngastel (ja seda eelkõige Lõuna-Eestis).

Sisestatud: 10.03.2015.