Close help

Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi H. Pawelsi kenotaaf, H. Byldensnyder ja Clemens Pale, 1513-1516 (dolomiit, Märjamaa kivi)
Mälestise registri number 1318
Mälestise tüüp Vallasmälestis
Mälestise liik kunstimälestis
Arvel 20.06.1995
Registreeritud 20.09.1995
Mälestise vana number 69

Paikvaatlused(5)

Seisund: hea

Paikvaatluse kuupäev: 03.09.21

Menetleja: TLPA juhtivspetsialist, Henry Kuningas

Märksõna(7)

Kunst, Materjal, Kivi, Looduskivi, Objekt, Hauatähis, Hauamonument.

Mälestise tunnus


Kenotaaf on üheks silmapaistvaima teostuse ja kompositsiooniga hilisgooti siilis kunstiteoseks Eestis. Ta on kunstilooming, mille puhul on tuvastatud dokumentaalselt nii valmimisaeg kui ka kunstnik. (L. Krigoltoi, 2001)

Sisestatud: 13.03.2013.

Kirjeldus


Hans Pawelsi kenotaaf (tühi haud) on kujundatud hilisgooti altarina. Ülaosas ornamentaalses raamistuses on tühi kesknišš, millest vasakule ja paremale jäävad avatud altaritiivad, kumbki nelja passiooniteemalise raidreljeefiga, igaüks profileeritud raidraamistuses. Altari predellaks on ornamentaalses raamistuses nišš, mille tagaseinal on viierealine tekst. Samal tahvlil vapikilp Pawelsi peremärgiga. Niši põhjas lamab luukere, mille rinnal on kärnkonn ja madu. (L. Krigoltoi, 2001)

Sisestatud: 13.03.2013.

Asukoha kirjeldus


Maarja kabeli idaseinas kahe kontraforsi vahel

Sisestatud: 13.03.2013.

Ajalugu


Kunstimälestiseks tunnistatud aastast 1973- obj. nr. 69

Sisestatud: 13.03.2013.

Arhiivimaterjalid TKVA-s


Tallinna Oleviste kiriku Hans Pawelsi kenotaafi luugid ja varikatus. Põhiprojekt. Koostanud OÜ Stenhus, 2007. TLPA MO n. 9, s. 4810 A

Sisestatud: 26.04.2017.

Kirjandus


„Väga silmapaistev hilisgooti kunstiteos kivis sündis aastatel 1513–1516 Tallinnas. See on Tallinna kaupmehe Hans Pawelsi (Paulsi) kenotaaf Oleviste kiriku Maarja kabeli välisseinal. Kenotaaf, mille reljeefid on Saaremaa dolomiidist, seinahaud ja niššide dekoratiivsed osad Märjamaa kivist, on mahutatud Maarja kabeli kahe kontraforsi vahele. Sajandeid on ta siin seisnud kui suur tiibaltar, millele on raiutud Kristuse kannatuslood. Kenotaafi keskmine nišš on praegu tühi. Siin oli tõenäoliselt krutsifiks. Kesknišist kahele poole jäävatel tiibadel on kokku kaheksa stseeni Kristuse kannatusloost, Ülemises reas on kujutatud järgmisi sündmusi: 1) Kristus Kaivase ees; 2) Kristuse kroonimine okaskrooniga; 3) Kristus Pilatuse ees; 4) Kristus risti kandmas. Alumine rida: 1)Kristus sõidab Jeruusalemma; 2) Püha õhtusöömaaeg; 3) Kristus Õlimäel; 4) Kristuse vangistamine. Altari predellaks on seinahauataoline sügav nišš, mille taga seinal on viis rida teksti:
Dat ick vorgaf is mi gebl (even)
Wes ick behelt heft my bo(geven)
(H)irvme sal sik nemant to h(och er)
heven Also roek vorgheyt des myn
seen leuen hans pawls degechtnisze 1513
Mis olen ära an’d on mulle jäänd
mis olen omanus on mulle kadunud
Seepärast ei või keegi liialt kõrgeks
tõusta nagu suitsuvine möödub ini-
mese elu Hans Pawlsi mälestuseks 1513
Niši põhjas lamab skulpturaalne luukere, kelle rinnal kärn konn ja madu. Nagu tekst näitab, on kenotaaf alustatud aastal 1513 Hans Pawelsi mälestuseks. Hans Pawels, kes oli Tallinna tuntud kaupmees ja Oleviste koguduse eestseisja, oli kenotaafi lasknud ise valmistada. Kenotaafi tegid kaks meistrit, mida näitab kummagi reljeefirea erinev laad. Ülemised neli reljeefi on hoopis lihtsamad kui alumised reljeefid. Näib, et ülemise rea meistri võimed ei küündinud sama kõrgele kui alumiste reljeefide loojal, kuid samas tuleb kommenteerida ka erinevat kunstisuhtumist. Ülemised neli reljeefi on vormilt lihtsamad, kuid monumentaalsemad, rahulikumad. Peamine tähelepanu on pööratud figuuridele. Alumiste reljeefide teostus on hoopis peenem ja detailsem, kompositsioon rahutum, figuurid liikuvamad, riietuse kujutusviis rikkalikum. Teostus on realistlik, kuid meeleolu mõnevõrra pidulikum ja lüürilisem kui ülemise rea lihtsalt antud traagika. Ürikuliselt on kindlaks tehtud kahe meistri osavõtt kenotaafi loomisest. Need olid Clemens Pale ja Hinrik Byldensnyder. Viimasele on omistatud alumised reljeefid põhjusel, et ühele neist reljeefidest on kantud aastaarv 1514, mis langeb kokku Byldensnyderile arvete maksmise ajaga. Ülemised reljeefid valmistas seega Pale, kelle seos Hans Pawelsiga on täheldatav alles aastast 1515, kuigi ta juba 1513. aastal Olevistes töötas. Stseenis „Kristuse Kaivase ees“ on kiviraidur ka end jäädvustanud. See pika habeme ja kõrge sukkmütsiga meesfiguur sarnaneb poolfiguuriga Maarja kabeli konsoolil. Riietus viitab slaavi aladele, nagu see Pale korral ongi loogiline, sest oletatakse, et ta oli poolakas. Pawels maksis Byldensnyderile tasu tema tehtud reljeefide eest. Predella reljeefid kuuluvad Byldensnyderile. Kahe meistri erinevas käsitluses võitlevad hääbuv hilisgootika ja tärkava renessansi alged. Pale veel gootilikus kunstis ilmnevad Lõuna-Saksamaa, ilmselt Adam Kraffti loomingu elemendid. Selles on väga tugev üleeuroopaline kunsti lihtsustamise püüd ja suursuguseks muutmise tendents, mille levimiseks tol ajal olid küllaldaseks eelduseks nii meistrite rännutraditsioonid kui ka graafiliste kunstiteoste ulatuslik levimine. Ka tiibaltaritel lemmikteemadeks kujunenud Kristuse kannatuslood levisid kiiresti graafiliste lehtede kaudu. Byldensnyder kui esimene meistritest oli ilmselt kenotaafi kompositsiooni looja ning ka üksikute reljeefide teema kindlaksmääraja. Byldensnyderi looming näitab kindlaid mõjusid Lääne-Saksamaalt ja eriti Brabandist, kus Madalmaade ja prantsuse kunsti kokkupuuted olid loonud omapärase jõulise koolkonna. Meie maaga kõige tihedamas suhtlemises seisnud Vestfaali ala oli sealsetest impulssidest määravalt rikastunud. Skeletimotiiv hauakivil või sarkofaagil on prantsusepärane, samuti kui selle paigutamine niši sügavusse, mistõttu Karling ongi Pawelsi kenotaafi määranud Burgundia-Brabandi kunstiringi. Ja seda mitte üksnes kunstiteose teema, kompositsiooni jt omaduste tõttu, vaid ka idee tõttu paigutada Kristuse kannatuslood tänavale, et igale möödujale meenutada kaduvikku. Hinrik Byldensnyder on samastatav Münsteris ja Osnabrückis töötanud Hinrik Brabenderiga, teda hüüti Beldensnyderiks ja enne Tallinna siirdumist oli ta juba tuntud oma kodumaal. Maarja kabeli, mis kauneima hilisgooti arhitektuuri näitena rikastab meie keskaegset kunsti, ehitasid 1514–1525 Münsteri meistrid Bernt Wolt ja Gert Koningk ühises töös Hinrik Byldensnyderiga. Byldensnyder kui kõige mitmekülgsem meister on Karlingi arvates arhitektuuri ja skulptuuri seostamise idee autor.“ Üprus, Helmi. Raidkivikunst Eestis XIII–XVII sajandini. Tallinn: Kunst, 1987 (lk 85–86).

Sisestatud: 06.01.2023.

Vallasmälestise kirjeldus


Materjal: dolomiit.
Tehnika: raidtehnika.
Autor, valmistamise koht: Hynrik Byldensnyder ja Clemens Pale, Tallinn
Dateering: 1513 - 1516
Mõõtmed: Üldlaius 445 cm, üldkõrgus 370, ülemise osa h 210, alumise osa h 165, reljeeftahvlite suurus ca 100 x 80, keskniši sügavus 70. Predella sisemine laius 173, sügavus 56+raami paksus 19 ; tekstitahvli laius 150
Inskriptsioonid (signatuurid, pühendustekstid, inventariseerimis- tähised, jms.): Predella ornamentaalses raamistuses nišis (Nottbeck-Neumanni järgi):
Dat ick vorgaf is mi gebl(even)
Wes ick behelt helf my bo(geven)
(H)irvme sal sik nemant to h(och er)
heven Also roek vorgheyt des myn
see leuen hans pawls gedechtsze 1513
Eritunnused (visuaalsed kahjustused, parandused, defektid): kenotaafi skulptuure on parandatud juba 19. sajandil, ilmselt betooniseguga, mille tulemuseks oli 1970. aastatel fikseeritud kirju pind (M. Lumiste). Peale1980. aastat on kenotaaf üle võõbatud kollakasvalge ainega, mis tänaseks on samuti osaliselt irdunud. Eriti vastuvõtlik iga aastaaja ilmastikule on predella, kus niiskuskahjustused on osaliselt hävitanud teksti. Malmaed kenotaafi ees on katki: võrestiku vertikaalposte on murdunud.(L. Krigoltoi, 2001)
Täiendavad andmed (esialgne otstarve, komplektsus, eraldatavad elemendid): Kenotaafi tegid kaks meistrit: Poolast pärit kujur ja ehitusmeister, hilisgooti kunstitradit-sioonide jätkaja Clemens Pale (Polle) raius kenotaafi kunstiväärtuslikumad neli detailiderohket ülemist reljeefi (1. Kristus Kaifase ees, 2. Piitsutamine, 3. Kristus Pilaatuse ees, 4. Ristikandmine) , kenotaafi ornamentaalse raamistuse ja predella tekstitahvli. Kõrge mütsiga ja habemega mehe figuuri esimesel tahvlil on peetud Pale autoportreeks (Cl. Pale poolfiguur ehib ka Maarja kabeli S- konsooli) 1513. aastal Pale loobus tööst ja kenotaafi teostas lõplikult 1516 aastaks Vestfaalist pärit kiviraidur Hynrik Byldensnyder (identne Hinrik Bradenderiga Münsterist). Tema raiutud alumiste pilditahvlite (5. Sissesõit Jeruusalemma (daatumiga 1514), 6. Püha õhtusöömaaeg, 7.Kristus Õlimäel, 8. Vangi-võtmine) ja predella reljeefide väljenduslaad on elav ja tundeline, esindades Euroopast tulevat renessanslikku maailmavaadet. Hinrik Byldensnyderit peetaksegi kenotaafi kompositsiooni ja asukoha kavandajaks.
Kunstiajaloolane Sten Karling on Pawelsi kenotaafi määranud Burgundia-Brabandi (Ida Prantsusmaa ja Lääne Saksamaa) kunstiringi, mis ühtlasi märgib Tallinna ajalooliste kultuuri-sidemete ulatust 16. sajandi alguses. Kenotaaf ise on üheks silmapaistvaima teostuse ja kompositsiooniga hilisgooti siilis kunstiteoseks Eestis. Ta on kunstilooming, mille puhul on tuvastatud dokumentaalselt nii valmimisaeg kui ka kunstnik.
Reljeefid on tahutud välja Orgita dolomiidist, ehisraamistus Märjamaa kivist. Malmaed paigaldati kenotaafi ette on ilmselt 19. sajandil. Vihma kaitseks ehitatud plekk-katus on hilisem.
Hans Pawels oli Tallinna kaupmees ja Oleviste kiriku eestseisja. Maarja kabeli ehitasid Münsteri meistrid Bernt Wolt ja Gert Koningk ühises töös 1514-1523.

Sisestatud: 13.03.2013.