Close help

Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kivikalme "Jaani kiriku ase"
Mälestise registri number 13180
Mälestise tüüp Kinnismälestis
Mälestise liik arheoloogiamälestis
Arvel 09.01.1998
Registreeritud 09.01.1998
X-koordinaat 632529.16
Y-koordinaat 6428638.50
Mälestise vana number 1750
Ava kaardil

Paikvaatlused(3)

Seisund: hea

Paikvaatluse kuupäev: 22.04.20

Menetleja: Valgamaa nõunik, Margis Sein

Märksõna(3)

Arheoloogia, Matmispaigad, Kivikalme.

Mälestise tunnus


Inimluude, arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Sisestatud: 22.02.2011.

Kirjeldus


Kalme on madalal liivasel künkal, mis on osaliselt kaetud puudega. Kalme on ida-lääne suunas piklik, mõõtmetega 33 x 20 m, tõustes madala, umbes 70 cm, kühmuna ümbrusest kõrgemale. Kivivare koosneb suurtest kividest, millede pealmised nukid on pinnasest väljas. Kalme keskel moodustavad suured kivid ridu, mis osalt on ida-lääne, osalt põhja-lõuna suunalised. Kalme kirdeosa on kahjustatud (Mälestise kirjeldus on koostatud mälestise passi põhjal).

Sisestatud: 23.11.2011.

Asukoha kirjeldus


Kivikalme asub endise jaotuse järgi Sangaste kihelkonnas. Kalmeni jõuab kui Võru-Kuigatsi-Tõrva maanteelt keerata Reinukese järve lõunaotsa juurest külavaheteele ning minna edasi ligikaudu 1,6 km kuni Loku taluni. Talust umbes 350 m kaugusel kagus asub kivikalme.

Sisestatud: 23.11.2011.

Ajalugu


Kalme kuulub välise ehituse järgi I at I poolde. Kalme on 1921. a ülestähendatud M. Kirschbaumi Sangaste kihelkonna muinasjäänuste kirjelduses, lk 51. Uus ja põhjalikum kirjeldus on tehtud 1928. a L. Karu poolt Sangaste kihelkonna kirjelduses, lk 10-11 (mõlemad käsikirjad Ajaloo Instituudis). Kihelkonnakirjelduse teadete järgi asus kalme põllul, kusjuures tema läänepoolset otsa oli künniga lõhutud. Samast olevat leitud ka luid. Luid olevat leitud ka kõrvalasuvast kruusaaugust.

Sisestatud: 23.11.2011.

Üldinfo


Kivikalmete rajamise traditsioon sai Eesti alal alguse pronksiajal ja kestis kuni muinasaja lõpuni, seega üle 2000 aasta. Pae- ja raudkividest rajatud kalmete ehitusstiil ja surnuga ümberkäimise tavad muutusid aegade jooksul märgatavalt. Kalmerajatised olid ümara või nelinurkse põhiplaaniga. Mõned sisaldasid eraldi kividest laotud keskset kirstu, teised jälle mitte ja nende peale oli kantud kõrgem või madalam kivikuhjatis. Surnuid on maetud põletamata ja põletatult, samuti võib olla toimunud ümbermatmisi. Surnutele on erinevatel aegadel kaasa pandud mitmesuguseid asju: hauapanuseid on vahel olnud rohkem, vahel vähem.

Sisestatud: 10.03.2015.