Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kalmistu "Kirikumägi", "Tooma kabel"
Mälestise registri number 13208
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 09.01.1998
Registreeritud 09.01.1998
Mälestise vana number 1772
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(3)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 14.03.15

Inspektor: Muinsuskaitseameti Viljandimaa vaneminspektor, Anne Kivi

Märksõna(3)

Arheoloogia, Matmispaigad, Kalmistu.

Mälestise tunnus


Inimluid ja teaduslikku informatsiooni sisaldav arheoloogiline kultuurkiht.

Sisestatud: 25.02.2011.

Mälestise kirjeldus


LEHT 2 - OBJEKTI KIRJELDUS

Kalmistu asub Kirikumäe talu elamust 5 m põhja pool algaval 140 m pikkusel ja 25-30 m laiusel künkal, mille kõrgus kasvab kagust loode suunas. Künka kaguosa on ligi 70 m ulatuses u 2 m kõrgune. Edasi järgneb järsem astang, millest loode pool ligi 30 m ulatuses maapind kergelt tõuseb. Mäe loodepoolne ots on 35 m m ulatuses tasane ja ligi 4 m kõrgune. Künka kaguosa idaküljel paikneb kolhoosiaegne liivakarjäär. Künka kaguotsal asub Kirikumäe talu kelder. (Valk, 1994)

Sisestatud: 11.02.2002.

Mälestise asukoha kirjeldus


LEHT 3 - TOPOGRAAFILINE KIRJELDUS

Mulgi (end Kirnu) küla, Kirikumäe talust vahetult loodes, talu ja Uue-Karistest üle Võibre Arakule viiva tee vahelisel NW-SO suunalisel künkal, Mulgi talust u 650 m kirdes.

Halliste sovhoos leht 2

Sisestatud: 11.02.2002.

Mälestise ajalugu


LEHT 1 - OBJEKTI AJALUGU

Muistist on mainitud: Jung 1898. MATEM II, 12:20; Halliste khk kirjeldused: Noppel 1926, 27; Tõnisson 1931, 51; Kirjandusmuuseumi rahvaluulekogud: H III 24, 703/4 (3); ERA II 235, 97 (11); RKM II 104, 113/4 (6).

Sisestatud: 09.01.1998.

Kaitsevööndi ulatus


Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates (Muinsuskaitseseadus § 25 lg 3).
Väliskontuur on nähtav Maa-ameti kaardil kultuurimälestiste kaardirakendusel.

Sisestatud: 20.01.2014.

Üldinfo


Varaseimad laibamatustega maahauad Eestis pärinevad noorema kiviaja algusest, ka varasel metalliajal on valdav osa kogukonna surnutest asetatud maa-alustesse haudadesse (sh põletatult). Rauaaja alguses sai valdavaks kivikalmetesse matmine, maahaudadesse matmise komme taastus alles viikingiajal, mil see traditsioon on jälgitav peamiselt Ida-Eestis, hilisrauaajal aga kõikjal üle Eesti. Üldjuhul ei ole maahaudkalmed tänasel maastikul nähtavad, kuna neil puuduvad maapealsed konstruktsioonid ja hauatähised. Külakalmistud, mida hakati rajama juba 11. sajandil ning kuhu matmine kestis üldjuhul kuni 18. sajandini, paiknevad sageli ümbritsevast maastikust kõrgematel küngastel (ja seda eelkõige Lõuna-Eestis).

Sisestatud: 14.03.2015.