Mälestise tunnus

Inimluid ja teaduslikku informatsiooni sisaldava arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Kirjeldus

LEHT 2 - OBJEKTI KIRJELDUS

Muistis kujutab endast teravovaalset u 1-1,5 m kõrgust kruusakühmu (läbimõõt NW-SO sihis 45 m, NO-SW sihis 25 m), mis piirneb kagus jõega, kirdes ja põhjas jõeäärse liigniiske rohumaaga, läänes ja lõunas heinamaaga. Künkal kasvavad mõned kuused ja kased. Osaliselt kruusavõtuga lõhutud. (H. Valk, 1994)

Asukoha kirjeldus

LEHT 3 - TOPOGRAAFILINE KIRJELDUS

Saksaküla küla, Kalme talust (perek Lint) 175 m NNW, Rimmu sillast 850 m loodes, Halliste jõe lõunakaldal.

Õisu sovhoos leht 1

Ajalugu

LEHT 1 - OBJEKTI AJALUGU

Muistise olemasolust kuulis H. Valk kohalikelt elanikelt 1989. a. Teadet käisid kontrollimas 1994. a juunis H. Valk ja A. Kivi. Rahvajutu järgi olevat tegemist vana matusepaigaga.

Kaitsevööndi ulatus

Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates (Muinsuskaitseseadus § 25 lg 3). Mälestise väliskontuur on nähtav Maa-ameti kaardil kultuurimälestiste kaardirakendusel.

Üldinfo

Varaseimad laibamatustega maahauad Eestis pärinevad noorema kiviaja algusest, ka varasel metalliajal on valdav osa kogukonna surnutest asetatud maa-alustesse haudadesse (sh põletatult). Rauaaja alguses sai valdavaks kivikalmetesse matmine, maahaudadesse matmise komme taastus alles viikingiajal, mil see traditsioon on jälgitav peamiselt Ida-Eestis, hilisrauaajal aga kõikjal üle Eesti. Üldjuhul ei ole maahaudkalmed tänasel maastikul nähtavad, kuna neil puuduvad maapealsed konstruktsioonid ja hauatähised. Külakalmistud, mida hakati rajama juba 11. sajandil ning kuhu matmine kestis üldjuhul kuni 18. sajandini, paiknevad sageli ümbritsevast maastikust kõrgematel küngastel (ja seda eelkõige Lõuna-Eestis).