Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kalmistu
Mälestise registri number 13213
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 09.01.1998
Registreeritud 09.01.1998
Mälestise vana number -
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(4)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 14.03.15

Inspektor: Muinsuskaitseameti Viljandimaa vaneminspektor, Anne Kivi

Märksõna(3)

Arheoloogia, Matmispaigad, Kalmistu.

Mälestise tunnus


Inimluude, arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Sisestatud: 25.02.2011.

Mälestise kirjeldus


LEHT 2 - OBJEKTI KIRJELDUS

Muistis kujutab endast madalat (suhteline kõrgus u 1 m) küngast, mille läbimõõt on u 45 x 45 m. Põhjas, läänes ja lõunas piirneb küngas jõeäärse heinamaaga, idas Halliste jõega. Künkal kasvavad mõned kuused ja kased, kaguosal u 3 x 4 m alal asub 30-40 cm läbimõõduga raudkive. (H. Valk, 1994)

Sisestatud: 13.02.2002.

Mälestise asukoha kirjeldus


LEHT 3 - TOPOGRAAFILINE KIRJELDUS

Saksaküla küla, Kalme talust (perek Lint) u 300 m põhjaloodes, Rimmu sillast 1 km loodes, Halliste jõe läänekaldal, kivikalmest nr 13212 125 m loodes.

Õisu sovhoos leht 1

Sisestatud: 13.02.2002.

Mälestise ajalugu


LEHT 1 - OBJEKTI AJALUGU

Muistise olemasolust kuulis H. Valk kohalikelt elanikelt 1989. a. Teadet käisid kontrollimas 1994. a juunis H. Valk ja A. Kivi. Rahvajutu järgi olevat tegemist vana matusepaigaga.

Sisestatud: 09.01.1998.

Üldinfo


Varaseimad laibamatustega maahauad Eestis pärinevad noorema kiviaja algusest, ka varasel metalliajal on valdav osa kogukonna surnutest asetatud maa-alustesse haudadesse (sh põletatult). Rauaaja alguses sai valdavaks kivikalmetesse matmine, maahaudadesse matmise komme taastus alles viikingiajal, mil see traditsioon on jälgitav peamiselt Ida-Eestis, hilisrauaajal aga kõikjal üle Eesti. Üldjuhul ei ole maahaudkalmed tänasel maastikul nähtavad, kuna neil puuduvad maapealsed konstruktsioonid ja hauatähised. Külakalmistud, mida hakati rajama juba 11. sajandil ning kuhu matmine kestis üldjuhul kuni 18. sajandini, paiknevad sageli ümbritsevast maastikust kõrgematel küngastel (ja seda eelkõige Lõuna-Eestis).

Sisestatud: 14.03.2015.