Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Pronksiaja kalmistu ja asulakoht "Kivisaare"
Mälestise registri number 13221
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 09.01.1998
Registreeritud 09.01.1998
Mälestise vana number 1795
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(3)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 25.05.17

Inspektor: Muinsuskaitseameti Viljandimaa vaneminspektor, Anne Kivi

Märksõna(5)

Arheoloogia, Elupaigad, Asulakoht, Matmispaigad, Kalmistu.

Mälestise tunnus


Inimluude, arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Sisestatud: 25.02.2011.

Mälestise kirjeldus


LEHT 2 - OBJEKTI KIRJELDUS

Kivisaare on loode-kagu suunaline voor, mida ümbritsevad soised, osalt võsastunud heina- ja karjamaad. Voore kagupoolses osas, Kivisaare tallu viivast külateest vahetult kirdes on kruusaauk, mille kohal asus varem kõrgem kruusakühm. Muistis asubki ruusaaugu ümbruses mõlemal pool külateed. (K. Jaanits, 1971)

Sisestatud: 14.02.2002.

Mälestise asukoha kirjeldus


LEHT 3 - TOPOGRAAFILINE KIRJELDUS

Lalsi küla (end Meleski asundus), Kivisaare talust u 300-400 m kagus, Kivisaare voore lõunaotsal, Kolga-Jaani-Vaibla maanteest u 800 m kirdes (130 x 150 m ala).

Leie kolhoos leht 6

Sisestatud: 14.02.2002.

Mälestise ajalugu


LEHT 1 - OBJEKTI AJALUGU

Kivisaarelt on kruusa võtmisel luustikke leitud juba 1882. a ja hiljemgi. Kaevatud: 1903. a (M. Bolz), 1910. a (B. Ottow), 1913. a (M. Ebert), 1921. a (A.M. Tallgren), 1931. a (R. Indreko), 1962. ja 1965. a (L. Jaanits). TA AI arhiivis andmed 27 luustiku kohta. Peale nende pärineb Kivisaarelt juhu- ja kaevamisleidudena rohkesti esemeid (kivi- ja luuriistu, keraamikat ja pronksirp).

Sisestatud: 09.01.1998.

Aruanded


Aasala; A. 2005. Aruanne arheoloogilisest luurest Kivisaare voorel (Kolga-Jaani kihelkond) 20.07. kuni 04.08.2004.

Sisestatud: 15.09.2010.

Üldinfo


Varaseimad laibamatustega maahauad Eestis pärinevad noorema kiviaja algusest, ka varasel metalliajal on valdav osa kogukonna surnutest asetatud maa-alustesse haudadesse (sh põletatult). Rauaaja alguses sai valdavaks kivikalmetesse matmine, maahaudadesse matmise komme taastus alles viikingiajal, mil see traditsioon on jälgitav peamiselt Ida-Eestis, hilisrauaajal aga kõikjal üle Eesti. Üldjuhul ei ole maahaudkalmed tänasel maastikul nähtavad, kuna neil puuduvad maapealsed konstruktsioonid ja hauatähised. Külakalmistud, mida hakati rajama juba 11. sajandil ning kuhu matmine kestis üldjuhul kuni 18. sajandini, paiknevad sageli ümbritsevast maastikust kõrgematel küngastel (ja seda eelkõige Lõuna-Eestis).

Asulakohtadeks nimetatakse paiku, kus on kompaktselt säilinud otsesele elutegevusele viitav arheoloogiline kultuurkiht: ehitiste ja kollete jäänused, esemed, toidujäänused jne. Mõni asulakoht on kasutusel olnud lühiajaliselt, teine aastasadu. Kui kiviaja külad ja laagripaigad rajati peamiselt veekogude äärde, siis edaspidi on elukoha valik sõltunud karjakasvatuseks ja põlluharimiseks sobilikest maadest. Varase põlluharimise ajal otsiti üles kergesti haritavad maad, kuid need kurnati kiiresti ära, mistõttu jäid neis paigus asuladki lühiajaliseks. Varasel rauaajal valitud elupaigad on sageli paiknenud juba samal kohal praeguste küladega. Keskmisel rauaajal aga olid asulad sageli linnuste vahetus läheduses. Hilise rauaaja ja keskaja asustuspilt on olnud üsna sarnane. Suur maastiku ümberkorraldus ja paljude, sageli juba muinasajal rajatud külade likvideerimine jääb 18.–19. sajandisse, kui rajati suured mõisapõllud ja krunditi talud.

Sisestatud: 14.03.2015.