Mälestise tunnus

Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. Tehislike lohkude esinemine kivil. Kirjalikult fikseeritud pärimus.

Kirjeldus

Ohvrikivi on roosakas rabeda koostisega maakivi, mille küljest on tükke lahti lõhatud. Suurima kivitüki pikkus on loode-kagu suunas 1,70 m, laius 1,40 m ja kõrgus kuni 1,10 m (loodeküljelt mõõdetuna). (A. Tvauri, 1997)

Kirjeldus

Leie küla, Lohu talust u 50 m edelas, Tartu-Viljandi maantee põhjaküljel.

Leie kolhoos leht 5

Ajalugu

Leie ohvrikivi on mainitud A. Anni 1921.a Kolga-Jaani khk. kirjelduses (lk 46). Anni andmetel on kivi ligidalt leitud vanu rahasid ja seal olevat nähtud tihti tonte ning hall vanamees olevat mänginud kivil viiulit. Nähtavasti räägib samast kivist ka pärimusteade KM f 200, m. 8:2, lk 8, Tartu Kirjandusmuuseumis. Selle andmetel tuntakse seda "Kalmeti kivina" ja kivi all mängivat öösiti moosekandid. Teateid kivile ohverdamisest ei õnnestunud leida.

Üldinfo

Ohvrikivid on rändrahnud, mis olid asustuse lähedal, enamasti heina-, karja- või põllumaal, osa ohvrikive on olnud taluõues või -aias. Mitmed neist asusid pühakohas ehk hiies, ohverdatud on ka püha puu või allika lähistel paiknenud kivile. Enamasti on ohvrikivina kasutusel olnud kivil looduslik nõgu, mõnel puhul on kivi pinnale inimese poolt tehtud suurem ümmargune siledapõhjaline kunstlik lohk. Rahvapärimuse kohaselt usuti, et ohvrikividel on imettegev ravivõime, millele viitab ka selliste kivide nimetus (tohtrikivi, arstikivi, liukivi jne). Samuti seostati kive müstiliste olenditega, kus ohverdaja oli kivi või sellega seostatava olendiga „lepingulistes suhetes” (nt Ukukivi, Tõnisekivi jne). Nendegi täpsem dateerimine pole veel võimalik: me ei tea, kas ohvrikive ka muinasajal pühaks peeti, samas ei ole kividele ohverdamise komme siiani lõplikult kadunud. Need kivid on eesti rahvausundist kõnelevad pärimusmälestised.