Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kultusekivi
Mälestise registri number 13248
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 09.01.1998
Registreeritud 09.01.1998
Mälestise vana number 20-k
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(3)

Seisund: hea

Inspekteerimise kuupäev: 13.12.16

Inspektor: Muinsuskaitseameti Viljandimaa vaneminspektor, Anne Kivi

Märksõna(3)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Kultusekivi.

Mälestise tunnus


Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. Tehislike lohkude esinemine kivil.

Sisestatud: 25.02.2011.

Mälestise kirjeldus


LEHT 2 - OBJEKTI KIRJELDUS

Kultusekivi kujutab endast pikiteljega N-S suunalist madalamat, ümar-kolmnurkja põhiplaaaniga ja punakashalli värvusega graniidilahmakat. Muistise pikkus on 4,8 m, suurem laius 3,2 m, suurem kõrgus 1,1 m, ümbermõõt on 13,6 m. Kivi pealispind (eriti keskosas) on mõnevõrra murenenud-lagunenud (tulest), säilinud lohud (koos ebamäärastega 33) koonduvad kivilae lääne- ja edelaosale, väiksem grupp lohke jääb idaosale. (A. Lavi, 1978)

Sisestatud: 25.02.2002.

Mälestise asukoha kirjeldus


LEHT 3 - TOPOGRAAFILINE KIRJELDUS

Kuiavere küla, Kullasepa talust 150 m lõunaedelas, Tääksi teest 20 m põhja pool, Viljandi-Paia maanteest 570 m ida pool.

Olustvere ST leht 2

Sisestatud: 25.02.2002.

Mälestise ajalugu


LEHT 1 - OBJEKTI AJALUGU

Muistise avastas Olustvere ST ajalooõpetaja Ilmar Jõesoo. 24. sept 1978. a inspekteeris mälestist Ain Lavi. Kohalikud elanikud peavad ohvrikiviks. Sarukase talu 78-aastane peremees August Kohv rääkis, et tsaariajal olevat Kuiavere külarahvas teinud kivil jaanituld ja ümbruses tantsu löönud. Kivi all olevat peidus Rootsi kuninga varandus, mida üks sell 1930-tel aastatel muistise ümbrusest innukalt otsinud.

Sisestatud: 09.01.1998.

Üldinfo


Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.

Sisestatud: 13.03.2015.