Close help

Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kultusekivi
Mälestise registri number 13249
Mälestise tüüp Kinnismälestis
Mälestise liik arheoloogiamälestis
Arvel 09.01.1998
Registreeritud 09.01.1998
X-koordinaat 593285.53
Y-koordinaat 6488804.39
Mälestise vana number 21-k
Ava kaardil

Paikvaatlused(4)

Seisund: halb

Paikvaatluse kuupäev: 02.06.21

Menetleja: Viljandimaa nõunik, Anne Kivi

Märksõna(3)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Kultusekivi.

Mälestise tunnus


Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. Tehislike lohkude esinemine kivil.

Sisestatud: 25.02.2011.

Kirjeldus


LEHT 2 - OBJEKTI KIRJELDUS

Kultusekivi kujutab endast väiksemat, trapetsja põhiplaaniga, suhteliselt rabeda koostisega maakivi. Kõrgem tipp asub kivi loodeosal, langedes sealt kagu poole. Pikkus N-S suunas on 2,3 m, laius lõunaosas 1 m, põhja pool 1,75 m, kõrgus 0,9 m, ümbermõõt 7,8 m. Kivi on tugevasti lagunenud, madalamal kaguserval on säilinud 2 üpris nõrka lohku. (A. Lavi, 1978)

Sisestatud: 25.02.2002.

Asukoha kirjeldus


LEHT 3 - TOPOGRAAFILINE KIRJELDUS

Kuiavere küla, Olleri (Pärtli) talust u 100 m lõuna pool, Tääksi teest lõuna pool, põllul, Viljandi-Paia maanteest 800 m ida pool.

Olustvere ST leht 2

Sisestatud: 25.02.2002.

Ajalugu


LEHT 1 - OBJEKTI AJALUGU

Kultusekivi on avastatud 1978. a okt Ain Lavi ja Ilmar Jõesoo poolt.

Sisestatud: 09.01.1998.

Üldinfo


Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.

Sisestatud: 13.03.2015.