Close help

Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kalmistu "Kalmumägi"
Mälestise registri number 13253
Mälestise tüüp Kinnismälestis
Mälestise liik arheoloogiamälestis
Arvel 09.01.1998
Registreeritud 09.01.1998
X-koordinaat 589601.64
Y-koordinaat 6489485.63
Mälestise vana number 24-k
Ava kaardil

Paikvaatlused(3)

Seisund: hea

Paikvaatluse kuupäev: 17.10.17

Menetleja: Viljandimaa nõunik, Anne Kivi

Märksõna(3)

Arheoloogia, Matmispaigad, Kalmistu.

Mälestise tunnus


Inimluude, arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Sisestatud: 25.02.2011.

Kirjeldus


LEHT 2 - OBJEKTI KIRJELDUS

Muistis kujutab endast pikiteljega ida-läänesuunalist ovaalja põhiplaaniga kõrgemat küngast (pikkus 70 m, laius 50 m, kõrgus lääneservas u 3 m). Põhja- ja lõunaservad on kaunis järsud, idakülg mõnevõrra laugem. Künkal kasvab kõrgeid kuuski ja kaski, samuti haabu, pihlakapõõsaid ja kadakaid. Kruusavõtuga on mõnevõrra lõhutud kalmistu lääne- ja edelaserva. (A. Lavi, 1978)

Sisestatud: 26.02.2002.

Asukoha kirjeldus


LEHT 3 - TOPOGRAAFILINE KIRJELDUS

Kärevere küla, Meoka talust 200 m kagu, Kärevere-Jaska teest 190 m lõuna pool, Putku ojast 400 m kirde pool, (põllu keskel asuv puudega kaetud väike küngas).

Olustvere ST leht 1

Sisestatud: 26.02.2002.

Ajalugu


LEHT 1 - OBJEKTI AJALUGU

Muistise avastas Olustvere ST ajalooõpetaja Ilmar Jõesoo. Koos A. Laviga inspekteeriti kalmistut 23. sept 1978. Künkalt olevat Meoka talu pererahvas 1920-tel aastatel kruusa kaevates leidnud luustiku ja noole (oda ?) otsi.

Sisestatud: 09.01.1998.

Üldinfo


Varaseimad laibamatustega maahauad Eestis pärinevad noorema kiviaja algusest, ka varasel metalliajal on valdav osa kogukonna surnutest asetatud maa-alustesse haudadesse (sh põletatult). Rauaaja alguses sai valdavaks kivikalmetesse matmine, maahaudadesse matmise komme taastus alles viikingiajal, mil see traditsioon on jälgitav peamiselt Ida-Eestis, hilisrauaajal aga kõikjal üle Eesti. Üldjuhul ei ole maahaudkalmed tänasel maastikul nähtavad, kuna neil puuduvad maapealsed konstruktsioonid ja hauatähised. Külakalmistud, mida hakati rajama juba 11. sajandil ning kuhu matmine kestis üldjuhul kuni 18. sajandini, paiknevad sageli ümbritsevast maastikust kõrgematel küngastel (ja seda eelkõige Lõuna-Eestis).

Sisestatud: 13.03.2015.