Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kultusekivi
Mälestise registri number 13265
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 09.01.1998
Registreeritud 09.01.1998
Mälestise vana number 1804
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(3)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 23.05.17

Inspektor: Muinsuskaitseameti Viljandimaa vaneminspektor, Anne Kivi

Märksõna(3)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Kultusekivi.

Mälestise tunnus


1)Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu; 2)Tehislike lohkude esinemine kivil

Sisestatud: 15.11.2005.

Mälestise kirjeldus


LEHT 2 - OBJEKTI KIRJELDUS

Kultusekivi onpikliku ühest otsast laieneva kolmnurkse ristlõikega valkjas-roosakashall rändrahn suunaga põhjaloodest lõunakagusse. Mõõtmed: pikkus 2,65 m, laius 1,40 m, kõrgus 1,10 m, ümbermõõt 6,40 m. 14 lohku paiknevad põhiliselt kivi harjal. Kivi ei asu oma algsel kohal. (K. Jaanits, 1976)

Sisestatud: 06.03.2002.

Mälestise asukoha kirjeldus


LEHT 3 - TOPOGRAAFILINE KIRJELDUS

Aidu küla, Mäeotsa talust 300 m lääneloodes, Oru talust 150 m põhjas, Viljandi-Nuia maanteest 450 m ida pool.

Paistu kolhoos leht 4

Sisestatud: 06.03.2002.

Mälestise ajalugu


LEHT 1 - OBJEKTI AJALUGU

Kultusekivi kohta puuduvad andmed G. Palmi 1926. a Paistu khk kirjelduses. Tõenäoliselt on muistis arvele võetud seoses 1964. a riikliku kaitsenimestiku koostamisega.

Sisestatud: 09.01.1998.

Kaitsevööndi ulatus


Kuna mälestiseks tunnistamise õigusaktis ei ole eraldi kaitsevööndit kehtestatud, siis on vastavalt Muinsuskaitseseaduse § 25 mälestise kaitsevööndiks 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates.

Sisestatud: 30.01.2012.

Üldinfo


Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.

Sisestatud: 13.03.2015.