Close help

Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kultusekivi
Mälestise registri number 13267
Mälestise tüüp Kinnismälestis
Mälestise liik arheoloogiamälestis
Arvel 09.01.1998
Registreeritud 09.01.1998
X-koordinaat 594379.73
Y-koordinaat 6457747.17
Mälestise vana number 28-k
Ava kaardil

Paikvaatlused(4)

Seisund: rahuldav

Paikvaatluse kuupäev: 07.05.20

Menetleja: Viljandimaa nõunik, Anne Kivi

Märksõna(3)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Kultusekivi.

Mälestise tunnus


1) Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.
2) Tehislike lohkude esinemine kivil.

Sisestatud: 15.11.2005.

Kirjeldus


LEHT 2 - OBJEKTI KIRJELDUS

Kultusekivi kujutab endast NW-SO suunalist piklikku maakivi. Pikkus on 2,3 m, laius 1,85 m, NW-poolse otsa kõrgus 0,9 m, ümbermõõt 6,45 m. Kivilagi on tugevasti lõhutud ja murenenud, ka läänekülg on tugevasti lõhenenud. Üks ebakindel lohk paikneb kivi kaldja idakülje ülaosas, põhjaservast 70 cm kaugusel. (A. Lavi, 1976)

Sisestatud: 07.03.2002.

Asukoha kirjeldus


LEHT 3 - TOPOGRAAFILINE KIRJELDUS

Aidu küla, Soome talust 70 m ja Paistu-Sultsi teest 150 m loodes, kultusekivist nr 13266 5 m põhja pool.

Paistu kolhoos leht 4

Sisestatud: 07.03.2002.

Ajalugu


LEHT 1 - OBJEKTI AJALUGU

Kultusekivi on avastatud 1976. a okt. K. Jaanitsa ja A. Lavi poolt.

Sisestatud: 09.01.1998.

Üldinfo


Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.

Sisestatud: 13.03.2015.