Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kultusekivi
Mälestise registri number 13296
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 09.01.1998
Registreeritud 09.01.1998
Mälestise vana number 11-k
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(3)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 29.03.14

Inspektor: Muinsuskaitseameti Viljandimaa vaneminspektor, Anne Kivi

Märksõna(3)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Kultusekivi.

Mälestise tunnus


Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. Tehislike lohkude esinemine kivil.

Sisestatud: 25.02.2011.

Mälestise kirjeldus


LEHT 2 - OBJEKTI KIRJELDUS

Punakas-valkjas-hallikast graniidist kivi on madal (suurim kõrgus 35 cm), kujult üldjoontes piklik-nelinurkne, suunaga loodest kagusse. Mõõtmed: pikkus 3,75 m, laius 2,80 m, ümbermõõt 10,60 m. Keskosas kulgeb üle kultusekivi lai madal vagu. Kivi kõrgemal edelaserval on 6 kindlat ja 2 ebakindlat lohku. (K. Jaantis, T. Tamla, 1975)

Sisestatud: 13.03.2002.

Mälestise asukoha kirjeldus


LEHT 3 - TOPOGRAAFILINE KIRJELDUS

Äriküla (end Remsi) küla, Ülpre-Oja talust u 400 m ida-kirde suunas, end sovhoosi karjalaudast u 200 m ida ja külavaheteest u 50 m põhja pool, Nuia-Ruhja maanteest u 500 m ida pool.

Kõrgemäe sovhoos leht 5

Sisestatud: 13.03.2002.

Mälestise ajalugu


LEHT 1 - OBJEKTI AJALUGU

Kultusekivi on kirjeldanud A. Vassar 1941. a seoses lähedaloleva kalme arhoelooogilise uurimisega. Kultusekivi avastati uuesti 23. augustil 1975. a K. Jaanitsa ja T. Tamla poolt.
Kirjandus: A. Vassar, Lisandeid eesti hõimude uurimisele Lääne- ja Edela-Eestis I-IV sajandil. Eesti rahva etnilisest ajaloost, Tallinn 1956, lk 160-190.

Sisestatud: 09.01.1998.

Üldinfo


Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.

Sisestatud: 13.03.2015.