Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Linnus
Mälestise registri number 13305
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 09.01.1998
Registreeritud 09.01.1998
Mälestise vana number 1806
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(5)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 02.06.15

Inspektor: Muinsuskaitseameti Viljandimaa vaneminspektor, Anne Kivi

Märksõna(3)

Arheoloogia, Kaitserajatised, Linnus.

Mälestise tunnus


Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. Maastikuliselt eristatav.

Sisestatud: 25.02.2011.

Mälestise kirjeldus


Linnamägi paikneb ürgoru lammil, Sinialliku-Loodi vallseljaku loodepoolses osas. Linnus on ehitatud ligi 400 m pikkuse loode-kagusuunalise oosi kagupoolsele otsale. Oosi piirab kirdest ja idast Sinialliku järv, lõunast ja edelast soine orulamm koos väikese ojaga. Kalevipoja sängi tüüpi linnamägi ei ole säilinud tervena - Viljandi-Mõisaküla raudtee ehitamisel möödunud sajandi lõpul kaevati maha linnuse idaosa koos kagupoolse valliga ning lubjapõletamisega seoses lõhuti loodeotsa eeslinnuse vall ja õu, samuti osa pealinnuse loodevalli edelaotsast; 1962. a lõhuti linnuseõuele viiva autotee rajamisega pealinnuse loodevalli kirdeots. Praegu on pealinnuse pikkus koos otsavallidega 106 m, kolmnurkse kujuga õue pikkus 89 m, suurim laius 25 m, õue pindala u 1600 m2. Pealinnuse kaguvallist on säilinud väike kuni 1 m kõrgune kühm, loodevall kujutab endast 20 m pikkust ja 26 m laiust küngast, mille kõrgus õuepinnalt on 4,19 m, välisjalamilt 5,19 m. Eeslinnuse õue pikkus on 20 m, laius kuni 20 m, pindala 400 m2, vall on säilinud 12, 5 m pikkuselt ja kuni 15 m laiuselt, kõrgus kuni 1,83 m (J. Selirand, 1972).

Sisestatud: 20.03.2002.

Mälestise asukoha kirjeldus


Sinialliku küla, end Sinialliku raudteejaamast 400-600 m kagus, Sinialliku järve loodekaldal, Raudna-Paistu teest 350-550 m kagus.

Viljandi NS leht 8

Sisestatud: 20.03.2002.

Mälestise ajalugu


Linnamäge on lähemalt kirjeldanud juba J. Jung. 1947.-1948. a korraldas linnusel proovikaevamised E. Raadik. 1967.-1969. a kaevati linnamäge J. Seliranna juhatusel.
Kirjandus: J. Jung, Die Sinialliku (Blauquelle) Bauerburg bei Fellin. Sb. GEG 1882, Dorpat 1883, lk 217-220; J. Jung, Muinasaja teadus eestlaste maalt II. Jurjew 1898, lk 111-113; E. Laid, Eesti muinaslinnad. Tartu 1923, lk 106 jj; A. Amandus, Viljandi khk kirjeldus 1935. a, lk 131-134; H. Moora, Muistsete linnuste uurimise tulemustest Eesti NSV-s. Muistsed asulad ja linnused, Tln. 1955, lk 79 jj; H. Moora, Einige Ergebnisse der Burgbergforschung im Ostbaltikum. Suomen Museo 1967, lk 88; Henn Moora, Sinialliku. Viljandi rajoonis, Tln 1968, lk 150 jj; J. Selirand, E. Tõnisson, Läbi aastatuhandete. Tln 1963, lk 167 jj; E. Tõnisson, Linnamäed ja maalinnad. Tln 1966, lk 85-87; E. Tõnisson, Mööda muistset Sakalat. Rmt-s: E. Tõnisson, J. Selirand, A. Vassar, Kui Lembitu kutsus... Tln 1968, lk 17 jj; J. Selirand, Sinialliku linnamäe muistne nimi. "Keel ja Kirjandus" nr 5, 1972, lk 273-278.

Sisestatud: 09.01.1998.

Meedia


http://et.wikipedia.org/wiki/Sinialliku_linnam%C3%A4gi

Sisestatud: 19.05.2011.

Üldinfo


Asulate kindlustamine sai Eestis alguse pronksiajal. Looduslikult hästi kaitstud kohad ümbritseti hilisemas mõistes väheste kindlustustega, arvatavasti lihtsa püsttaraga. Alles rauaaja algul hakati lisaks rajama madalaid muldvalle. Rauaaja jooksul ehitati avaasulate lähedusse võimsad kaitseehitised – linnused. Enamasti valiti linnuse asukohaks kõrgem mägi, neemik või muu paik, mille looduslikku kaitsevõimet tugevdati: kaevati nõlvad järsemaks, rajati kaitsekraavid, kuhjatud vallidele püstitati puidust kaitserajatised. Kindlaid printsiipe järgides tehti linnuse sissepääsud, kujundati õu (majad, kaev), arvatavasti oli mõeldud ka jäätmemajandusele ning mõnel pool vajalikele kuivendussüsteemidele. Osa linnuseid peetakse kogukonna poolt rajatuteks, teiste puhul aga arvatakse, et neil oli kindel omanik, ülik. Valdav osa linnuseid on Eestis kasutusel olnud esimese aastatuhande teisest poolest kuni muinasaja lõpuni. Mitmed suured linnused rajati aga alles hilise rauaaja lõpul ning olid kindlustena kasutusel muistse vabadusvõitluse ajal ning veidi hiljemgi. Kesk- ja uusajal on linnuseid sageli kasutatud küla kogunemiskohana, jaanipeoplatsiks jne. Nende nimi on rahvasuus alles hoitud. Linnused on meie muinasaja kõige suuremad ja enamasti väga hästi hoitud mälestusmärgid.

Sisestatud: 13.03.2015.