Mälestise tunnus

Säilinud arheoloogiline kultuurkiht ja kirjalikult fikseeritud pärimused.

Kirjeldus

Mälestis asub Vanamõisa külas, Rattama talust 500 m läänes, Pärsti-Vaalamäe tee idaküljel.
Varemed asuvad madalal, 2-3 m kõrgusel moreenkünkal, millest lääne poole jäävad põllumaad, mujale aga mets ja soine heinamaa. Kabeli idaotsas on kitsam altariruum, ehitisel on silmatorkavalt ebakorrapärased nurgad ja vundament on vildaka põhiplaaniga. Vundamendi suurus on 10,8 x 6 m. Keskmiselt 70 cm paksused vundamendimüürid on laotud põhiliselt maakividest, telliseid on kasutatud nurkade ladumisel; väljast on müürid krohvimata, seest krohvitud. Uks asus lääneotsas. Kohati on säilinud tellistest kalasaba-kujuliselt laotud põrand (J. Selirand, 1973).
Keskajal katsid katoliiklikud külakabelid tiheda võrguna kogu Eestit. Enamasti olid need väikesed puitehitised, mis on aja jooksul jäägitult hävinud, jättes rahva mällu alles vaid kohanime. Vanamõisa 15. sajandil Suure-Jaani kiriku abikirikuks rajatud Risti kabel on üks vähestest eranditest. Maakividest ehitatud hoonest on säilinud alusmüüristik, mis praegu konserveerituna on oma algsel asupaigal vaadeldav.
Omal ajal koguneti siia kord aastas kabeli nimega seotud kirikupühal – kevadisel ristipäeval, 2. mail, mil õnnistuseks, tänuks ja palvete täitumiseks toodi annetusi. Kirikuvõimude käsul hävitati pühamu 1777. aastal, kuid nagu osutavad mündileiud, jätkus ohverdamine kabeliasemel kuni 19. sajandi alguseni.
Vanem rahvapärimus on talletanud mitmeid legende Risti kabeli rajamisest. Neist ühtedes räägitakse ära eksinud rändurist, kes pääsemise korral tõotab tänutäheks kiriku ehitada, teistes aga pimedast väejuhist, kes imetabaselt tervenes pärast kiriku valmimist. Mõned ajaloolased on püüdnud kabelit seostada 1217. a Madisepäeva lahingu sündmustega. Arheoloogilised uuringud seda oletust ei kinnitanud. Ainsad muinasaegsed leiud pärinevad siin kiviajal olnud elupaigast
(arheoloog Marge Konsa, 2007).

Ajalugu

Risti kabeli varemeid kaevati (150 m2) 1971. a Henn Moora juhatusel. Leiumaterjali moodustavad mitmesugused 15-19. saj mündid, pronkspannalde ja naastude katked, klaas- ja luuhelmed.
Kirjandus: A. W. Hupel, Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland I. Riga 1774, lk 156-157; III. Riga 1782, lk 317-318; J. Jung, Eesti rahva vanast usust, kombedest ja juttudest. Kodu-maalt nr 6, Tartu 1879, lk 41-43; J. Jung, Muinasaja teadus Eestlaste maalt II. Jurjew 1898, lk 219-221; J. Selirand, E. Tõnisson, Läbi aastatuhandete. Tln 1963, lk 199-200; P. Sillaots, Kus toimus 750 aastat tagasi Madisepäeva lahing? Kalender 1967, lk 241-244; E. Tõnisson, J. Selirand, A. Vassar, Kui Lembitu kutsus... Tln 1968; Henn Moora, Kaevamised Risti kiriku varemetes. "Tee Kommunismile" nr 109 (4166), 14.09.1971.

Kaitsevööndi ulatus

Vastavalt lisa 1 asendiskeemil toodud piiridele.

Üldinfo

Hiied paiknevad maastikul väga erinevalt: silmapaistvatel looduslikel kohtadel, muinasaja lõpu asustusele lähedastes, kuid maastikuliselt tagasihoidlikes paikades või siis päris asustusest eemal üksildastes kohtades (nt soosaartel).
Hiiepuudeks olid tavaliselt tammed, pärnad, pihlakad, jalakad ja teised lehtpuud, okaspuudest sagedamini kadakad. Hiite vastu hakkas kirik tõsiselt võitlema 17. sajandil, mil paljud pühaks peetavad puudesalud maha raiuti. Seetõttu on tänaseni väga harva säilinud hiiesalusid, enamasti on alles üksikud pühad puud.
Hiite täpsem ajaline määratlemine on keeruline, sest enamasti puudub neis paigus tänapäevaste arheoloogiliste meetoditega uuritav kultuurkiht. Nende erilisus kultuuripärandis seisneb rikkalikus rahvapärimuses.