Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Ohverdamiskoht "Tammemägi"
Mälestise registri number 13311
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 09.01.1998
Registreeritud 09.01.1998
Mälestise vana number 1808
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(6)

Seisund: hea

Inspekteerimise kuupäev: 15.05.17

Inspektor: Muinsuskaitseameti Viljandimaa vaneminspektor, Anne Kivi

Märksõna(3)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Ohverdamiskoht.

Mälestise tunnus


Maastikuliselt eristatav pärimustega seotud paik.

Sisestatud: 24.10.2007.

Mälestise kirjeldus


Tammemägi on looduslik pikliku kujuga (54,5 x 15 m) paari meetri kõrgune moreenküngas. 1921. a kaevas künka kaguotsa väikese prooviaugu prof A. M. Tallgren, 1925. a uuris Harri Moora künka loodeotsa jäänud suure kivi ümbrust ning 1930. aastal tegi mäel täiendavaid kaevamisi geograaf August Mieler. Uuringutega inimtekkelist kihti mäel ei tuvastatud ning Lembitu kalmu asupaik on tänaseni jäänud saladuseks.
Tammemägi on oluliseks Lembitu mälestuspaigaks ning pühakohaks. Mäel on mälestusmärk 1217. a toimunud Madisepäeva lahingu ning selles langenud eestlaste väepealiku Lembitu auks. Teksti “Lembitu 1217” raius kivisse 1936. a Viljandi kodu-uurija Jaan Vellema. 1987. aastast on Tammemäel kohalike meeste Enn Mägi ja Jaan Kapi tehtud puust kilp ja mõõk. Tammemäele nime andnud iidsed tammed said täiendust 1999. aastal, mil madisepäeval istutasid Viljandimaa omavalitsustegelased siia noori tammesid lisaks.
“Määratu ärevus valdas mind, kui astusin “Tammemäe” kalmekünka päitsile Rattama koplis /.../. Juurdlemisest tekkinud, kahtlusi väärav aimdus ütles: siin on Lembitu 1217. aasta lahinguväli, need kolm hauaküngast on Lembitu maleva hauad, kus uinuvad tuhande neljasaja sõduri luud, varisenud mulda ühes Lembituga,” kirjutas dr Juhan Luiga 1921. aastal.
Kirjelduse on koostanud arheoloog Marge Konsa.

Sisestatud: 22.10.2007.

Kaitsevööndi ulatus


Vastavalt lisas 1 toodud asendiskeemi piiridele.

Sisestatud: 25.10.2007.

Üldinfo


Hiied paiknevad maastikul väga erinevalt: silmapaistvatel looduslikel kohtadel, muinasaja lõpu asustusele lähedastes, kuid maastikuliselt tagasihoidlikes paikades või siis päris asustusest eemal üksildastes kohtades (nt soosaartel).
Hiiepuudeks olid tavaliselt tammed, pärnad, pihlakad, jalakad ja teised lehtpuud, okaspuudest sagedamini kadakad. Hiite vastu hakkas kirik tõsiselt võitlema 17. sajandil, mil paljud pühaks peetavad puudesalud maha raiuti. Seetõttu on tänaseni väga harva säilinud hiiesalusid, enamasti on alles üksikud pühad puud.
Hiite täpsem ajaline määratlemine on keeruline, sest enamasti puudub neis paigus tänapäevaste arheoloogiliste meetoditega uuritav kultuurkiht. Nende erilisus kultuuripärandis seisneb rikkalikus rahvapärimuses.

Sisestatud: 13.03.2015.